Repliik ⟩ Peksjate vastu küberkiusuga

Vägivaldselt käitunud tüdrukute sotsiaalmeediakontodele postitatud kommentaarid võtavad sõnatuks. Pilt on illustratiivne. Foto: Postimees/Scanpix Baltics

Eilehommikuste peksu-uudiste tõttu oli õhtul raske uinuda ja uudishimu sai minust, nutisõltlasest, võitu. Kuulujutu ja vihjete põhjal teadsin otsida rusikakangelaste sotsiaalmeediaprofiilid välja. Nende õnneks või kahjuks olid veel äsja pärast uudiste avaldamist kontod avalikud, niisiis võis igaüks, kellel Instagramis kasutaja, minna piltide alla õiendama, sõimama, ähvardama. Nimetagem seda virtuaalseks omakohtuks.

Jah, kehalisele vägivallale ei ole mitte mingit õigustust. Ega ka vaimsele. Aga küberkiusule?

See, mis tüdrukute piltide all toimub, võttis sõnatuks. Eakaaslased andsid sõrmedele valu ja pommitasid kommentaare nii, nagu homset ei tuleks. Üks hullemini kui teine. Mida edasi lugesin, seda ebatsensuursemaks läks. Hakkas paha, piinlik. Veider tunnistada, aga isegi kahju hakkas.

Mõni “nutikam” oli selleks puhuks varikonto teinud, et treida selliseid kommentaare, nagu “tee enekas”, “sinusugused peaks põlema panema”, “lõigu ennast”. Küllap mõtlevad paljud nii, aga õnneks igaüks ei lähe end sotsiaalmeediasse välja elama ega jäta endast jõledat märki maha.

Kas emad-isad ikka teavad, millega nende kukupaid tütred-pojad internetis tegelevad? Ehk tasuks kontrollida. Ühe seltskonna jõhkrutsemine ja idiootsus ei tähenda, et ülejäänud peavad sama madalale laskuma. Enesetapuga ei tehta nalja, eriti kuna Eesti kuulub alaealiste enesetappude näitaja poolest maailma tippu. Taas üks mõtlemiskoht.