/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
Pasunakoori Õnn Tuli Õuele helide saatel paluti Siina Ükskülal ja Lii Tedrel tõsta soojad pleedid Lastepargi uuelt mälestuspingilt ning nähtavale tulid nende kunagiste kolleegide, tuntud teatritegelaste Linda ja Vello Rummo nimed.
Tellijale
Üks oli Kõrv ja teine oli Silm: avati kolm mälestuspinki neljale kultuuritegelasele
Tunnike-paar varem paluti vastsel abilinnapeal Ene Tähel ja Endla teatri juhil Roland Leesmendil teha sama keskraamatukogu kõrval kastani all, kus avati mälestuspingid Leida Taltsile ja Saima-Õie Andlale.
Hetk hiljem, kui avajad olid läinud, puhkasid pinkidel juba jalgu tänaval kõndinud inimesed ja uurisid siltidelt nime. Pärnu keskraamatukogu direktor Krista Visas tõdes, et nii nagu Lastepargis, võiks mälestuspinkide rida pikeneda rohealale raamatukogu kõrvalegi.
Üks oli Kõrv ja teine oli Silm
“Neile olid hüüdnimed ka pandud. Vellol oli nimeks Kõrv ja Linda oli Silm,” meenutas Jüri Vlassov, kes tuli Endla teatrisse tööle Vello Rummoga samal aastal (1969). Peanäitejuhiks tulnud Vello näitlejannast kaasa Linda Rummo tuli Noorsooteatrist Pärnusse mõni aasta hiljem ja aitas tal siin ka näitejuhina mõnd tükki lavastada.
“Eks Linda märkused tulid nagu näitleja seisukohalt. Tihtipeale mina võtan küll kuulda, kui kolleeg tuleb ja ütleb mulle mõne sellise märkuse, mille peale ma ise ei tule, ja sealt ma arendan näitlejana edasi. Selles mõttes Lindast oli abi küll, kui ta proovides käis,” meenutas Siina Üksküla. “Tihtipeale aga oli nii, et nende nägemused läksid misanstseenides natuke lahku,” mäletab ta.
“Mõnikord ei tulnud Vello proovi, tegi ainult Linda ja meil olid misanstseenid muudetud, ja kui tuli Vello järgmine kord, vaatas, et midagi on valesti ja tahtis tagasi muuta. Nii et see oli selline delikaatne asi, näitleja pidi proovima teha mõlemaid kordamööda,” muheles Üksküla. “Aga muidugi Linda oli väga hea analüüsija, naisena nägi ta kõiki neid peensusi, Vellol oli rohkem kirjanduslik analüüs.”