E, 6.02.2023

Valter Parve ⟩ Kas just peksupealinn, aga …?

Valter Parve
, Tartu Ülikooli Pärnu kolledži õpetaja
Kas just peksupealinn, aga …?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Valter Parve tunneb noorte vägivallajuhtumite valguses muret, kas me teeme piisavalt noorte aitamiseks.
Valter Parve tunneb noorte vägivallajuhtumite valguses muret, kas me teeme piisavalt noorte aitamiseks. Foto: Urmas Luik

Läinud pühapäeval sai juttu aetud ühe õpetajaga Harjumaalt, kes oli väga häiritud sellest, kuidas rasked okupatsiooniajad üle elanud hariduskorraldus on pidevate uuenduste tagajärjel oma senist tugevust kaotamas.

Kui varasem arusaam kooli rollist andis (tema arvates) eluks vajaliku hariduse ja harituse ning kõik enam-vähem toimis, siis miks oli ja on vaja seda pidevalt uuendada? Kui koolilastel peab nüüd kogu aeg mõnus olema ja suur osa neist saab põhikoolist läbi libiseda ilma end eriliselt pingutamata, võivad nad “päris” elus ju hätta jääda?

Kas on kohusetunne võõras, kas ei osata keskenduda, kas ei saada aru lihtsamatestki emakeelsetest tekstidest, kas elataksegi arusaamisest, et heaolu ja mõnuelu iseenesest kätte kantakse jne. Allikad on erinevad, aga oht eluvõõrana üles kasvada on päriselt olemas. Kinnitus sellele on väga suur heitunud noorte (tuhanded ja tuhanded) arv – neil tuligi päris elu eest ära peitu pugeda, sest pole olnud toetavat õppimise, pingutamise ja hakkamasaamise kogemust.

Märksõnad
Tagasi üles