/nginx/o/2018/03/20/7705597t1ha359.jpg)
Teada-tuntud tõsiasi on, et kriitilistes olukordades käituvad inimesed tihti teisiti kui muidu. Ega asjata öelda, et inimese tundmaõppimiseks tuleks temaga sattuda mõnda keerulisse või isegi ohtlikku olukorda. Alles seal avanevad kaaslase muidu korrektsuse kaanonitega raamistatud sügavamad arusaamad ja ilmnevad seni varjul olnud loomupärased käitumismustrid.
Lugedes Pärnu Postimehest Pärnu linnavolikogu esimehe Ahti Kõo arvamust “Martide sünge vari“, jääb mulje, et auväärt esivolinik näitab kriitilises olukorras oma seni varjul olnud kvaliteete.
Ma ei soovi käsitleda käimas oleva kommunaalpoliitilise löömingu sisu, jäägu see asjatundjatele ja valitutele-seatutele. Märksa huvitavamad on sellesama debati käigus ilmnenud härra Kõo maailmavaatelised seisukohad, mis võiksid iseloomustada teda kui kodanikku ja poliitikut.
Ahti Kõo kirjutab: “Mulle on Alliku ja tema jüngrite juhtimisstiil ning Pärnu tulevik, juhul kui nemad võimule saavad, niigi selge. Selge tollest päevast, kui Alliku marssis kunagise abilinnapeana raekoja uksest sisse laigulises kostüümis ja kirsasaabastes. Sündmus, mida nägid vähesed (Alliku oli kiirustamas koolitusele), ületab isegi Viisitamme kunagise natsimundri kandmise. Tunnistan ausalt: ebameeldiv tunne oli. Umbes sama kui 22 aastat tagasi, nähes samas raesaalis tollasele täitevkomitee aseesimehele nelja tärniga Nõukogude kindralit moraali lugemas.”
Mida me siit teada saame? Mart Alliku on Kaitseliidu liige ja Eesti kaitseväe reservohvitser. Sisenedes oma tollastesse ametiruumidesse Eesti kaitseväe välivormi kandes, ärritas ta Kõod sedavõrd, et see vahejuhtum defineeris temale kõik edasised suhted Allikuga.
Ärritas nii, et härra Kõo on aastaid hiljem valmis avalikult nimetama Eesti kaitseväe vormi kandmist taunitavamaks kui natsimundris poseerimist. Järgneb aus ülestunnistus: Eesti kaitseväe vorm Pärnu raekojas on emotsionaalselt samaväärne Nõukogude okupatsiooniarmee ohvitserivormiga 22 aasta taguses täitevkomitees.
Mäletan aastatetagust kohtumist, millel Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealikuna tegin tollasele linnapeale Ahti Kõole ettepaneku liituda Kaitseliiduga. Tollal teatas Kõo, et on põhimõtteliselt mittemilitaarne inimene, ja lükkas mu kutse viisakalt tagasi. See on igati aktsepteeritav seisukoht: patsifistlik maailmavaade pole vabas Eestis midagi taunimisväärset.
Kuid nüüd näeme, et asi on isiklikust “militariseerumisest” hoidumisest oluliselt tõsisem. Näib, et Eesti Vabariik ja selle kaitsevägi ei ole Ahti Kõo teadvuses veel eristunud siinmail varem peremehetsenud okupatsioonivõimudest.
Me näeme halvustavat, üleolevat ja lahmivat katset alavääristada isikuna inimest, kes kannab Eesti kaitseväe vormi. Mida muud on väljend “laiguline kostüüm ja kirsasaapad“ Eesti kaitseväe vormi kirjeldamisel lõigus, kus pruun- ja punaokupantide kehakatteid aupaklikult mundriks kutsutakse?
Kõo artiklist peab igaüks aru saama, et inimesed, kes kannavad vormi, on selgelt ja vastuvaidlemata ebapädevad, neid ühendab mingi ühine ja ilmselt väga õudne juhtimisstiil, nende mõtted ja teod on juba ette hukkamõistu väärt ning isegi nendega samas ruumis viibimine on emotsionaalselt õõvastav. Kõole on see selge ja küllap peab see selge olema igale pärnakale.
Kaitseväe vorm on midagi enamat kui isemoodi disainitud praktiline kehakate. Vorm on kaitseväe identiteedi tunnusmärk. Seda kanname uhkusega rahuaegsel paraadil ja selle järgi eristame lahinguväljal vaenuväge omadest.
Kõo paneb pikemalt mõtlemata ühele pulgale kolmanda reich’i, Nõukogude impeeriumi ja Eesti Vabariigi vormikandjad, kuid unustab elegantselt tõsiasja, et Eesti kaitseväe vormi ei kanna Mart Alliku üksi. Kaitseliidu tuhandete liikmete hulgast leiame kõik senised Eesti Vabariigi presidendid, hulga riigikogu liikmeid ning Kõo erakonna-, fraktsiooni- ja koalitsioonikaaslasigi.
Olgu märgitud, et Kõo arvamusloo teine peategelane, Vello Järvesalu, on reservohvitser ega pelga samuti vormi kanda. Nende inimeste pädevusele ja juhtimisstiilile see asjaolu Kõo arvates millegipärast hävitavat hoopi andnud ei ole. Või siiski?
Linnavolikogu esimees unustab muudki. Näiteks selle, et sajad “laigulistes kostüümides ja kirsasaabastes” tegelased aitasid päästa linlaste elusid, tervist ja vara nii 2005. aasta jaanuaritormi kui 2007. aasta pronksiööde ajal. Kas nendegi inimeste suhtes on Kõol “kõik selge”?
Kultuurses debatis esitavad oponendid vastuväiteid teineteise väidetele, püüdmata mustata oponendi isikut, juhtides tähelepanu teemasse mittepuutuvatele asjadele nagu tema lipsuvärv, perekonnaseis või augud sokkides.
Mis juhtus, härra Kõo? Mis sundis teid, elukogenud ja haritud inimest, vastama sisulises poliitilises debatis esitatud väidetele isikliku, üliemotsionaalse ja läbi mõtlemata sõnavalinguga? Mis sundis teid solvama sadu Pärnu kaitseväelasi ja kaitseliitlasi? Miks näib teile, et Eesti kaitseväe vormis inimene peaks igas normaalses linnakodanikus esile kutsuma negatiivse emotsiooni? Milleks muidu kasutate seda Alliku materdamise malakana?
Kas kaitseväelane või kaitseliitlane peaks Pärnu linna ametiasutustesse sisenedes edaspidi vormikandmist vältima?
Oli see paanikahoog või kalkuleeritud ja läbimõeldud poliitiline avaldus, mida hakkame saabuvas valimisvõitluses edaspidigi kuulma?
Ma loodan tõepoolest, et linnavolikogu esimees vääratas poliitilise debati kuumalaines oma sõnavalikutes ega pea ühtki Eesti kodanikku teistest alaväärsemaks tema osaluse tõttu Eesti riigikaitses. Kui nii, on Pärnu “laigulistes kostüümides ja kirsasaabastes” linnakodanikel põhjust oodata volikogu esimehe avalikku vabandusepalumist.
Kui härra Kõole on Pärnu kohaliku poliitika kingad kitsaks jäänud ja soov kaasa lüüa riigi kaitsepoliitika alastes aruteludes, tehkem seda vastavasisulistes lugudes. Jätkem linna supelasutuste juhtimismured ja kohalikud krimiuudised riigikaitse teemadest edaspidi häirimata.
Kuid lõpetagem positiivses toonis.
Ahti Kõo kirjutab: “Olenemata sellest, kas marssida tööle laigulises mundris või ülikonnas, kehtib Eesti Vabariigis põhiseadus kõigile.”
Põhiseaduse paragrahv 54 ütleb: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.“
Mulle meeldib meie põhiseadus, teile ju ka, härra Kõo.