K, 30.11.2022

Prefektil külas ⟩ Kaido Kõplas: Pärnu tänavad on turvalised

Lauri Habakuk
, tegevtoimetaja
Kaido Kõplas: Pärnu tänavad on turvalised
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ahjusoe karask tahab hirmsasti pudeneda, kui Kaido Kõplas seda targu viiludeks lõikab. Tema karask tulebki alati mure. Ehk seepärast, et ta paneb tainasse nisujahu asemel odrajahu.
Ahjusoe karask tahab hirmsasti pudeneda, kui Kaido Kõplas seda targu viiludeks lõikab. Tema karask tulebki alati mure. Ehk seepärast, et ta paneb tainasse nisujahu asemel odrajahu. Foto: Urmas Luik

Tuppa astudes tungib kohe ninna isuäratav hõng: ahjus küpseb karask.

Pärnu Postimees on usutlenud Lääne tööpiirkonna kõrgeimat politseijuhti väga palju kordi, aga seni polnud talle koju külla tulnud. Väga põnev. Vaid kolm sinist vormimütsi esikus riiulil reedavad, mis ametimees siin elab.

Tagakambris haugub “krants Russell” (ehk peaaegu Jack Russell) Pipi, kelle peremees oli vahetult enne külaliste saabumist sinna viinud. “Ta pole kuri, vaid rumal,” nendib Lääne prefekt Kaido Kõplas muhelemisi.

Peremees pakub külalistele kohvi. “Mari, mida ma vajutama pidin?” hüüab tassi kohvimasinale tõstnud võõrustaja naisele, kes parasjagu kõrvaltoas kodukontoris töötab. Kõplas ise kohvi ei joo. Muidu ta ju oskaks oma kohvimasinat kasutada.

Kõplas võtab ahjust karaski ja tõstab selle ümarale köögilauale keeksi ja küpsiste kõrvale. See tahab hirmsasti pudeneda, kui peremees seda targu viiludeks lõikab. Ta tunnistab, et millegipärast tuleb tema karask alati mure. Võib-olla seepärast, et ta paneb tainasse nisujahu asemel odrajahu. “Vähe tervislikum võib-olla,” põhjendab ta.

Kaks võiet laual on poolenisti kodutehtud. Üks küüslaugu ja soolahelveste, teine karulauguga.

Odraleib pudiseb kohe laiali, kui selle taldrikule tõstan. Määrin tükkidele küüslauguvõiet ja lasen heal maitsta. See lausa sulab suus. Sõna otseses mõttes.

“See on tõesti hea,” tunnustan siiralt, suu matsumas.

“Kümme minutit,” mainib Kõplas, ise samal ajal samuti isuga sooja karaskit vitsutades. “Segad taina kokku, paned ahju ja valmis.”

Elamine on siin õdus. Vanas puumajas hõljub mineviku hõngu, kuid hoonel on eeskujulikult hing sees hoitud. Uus ja vana harmooniliselt kokku sobitatud. Mõnes seinas meenutavad ammuseid aegu vanad palgid.

Kõplas tutvustab, et see maja on ehitatud 1914. aastal ja täielikult ahiküttega. Maja kuulus kunagi kalurile, kes merel uppus. Nüüd käivat ta siin kummitamas. Küll on tass köögi tööpinnalt ise maha kukkunud, küll on keegi nähtamatu trepil naginal sammunud.

Kõplas tunnistab siis, et eks tegelikult ela vana maja oma elu.

Tõstan taldrikule teise viilu. Nüüd püsib see juba kenasti koos. “Ta jahtub,” põhjendab Lääne prefekt.

Kas karask on teie firmaroog?

Ei ole. Teen seda aeg-ajalt pühapäeviti. Minu firmaroog on veisepõsehautis. Sellega pole ma kordagi eksinud. Selle valmistamiseks läheb küll väga palju aega, aga see on super hea. Ma teen seda alati rohkem, sest järgmisel päeval saab veisepõsest imehead salatit. Panen sinna rohelist, klaasnuudlit, veiseliha ja valan peale natuke palsamiäädikat – super toit, sulab suus!

Mõtlesin seda (veisepõsehautist, L. H.) täna teha, aga jube keeruline on Pärnus veisepõske saada … normaalses koguses. Hulgilaost saab 15kilose kasti, aga mida ma teen 15 kiloga? Eluaeg söön seda. (Naerab.)

Märksõnad
Tagasi üles