Tervise- ja tööminister Peep Peterson: Lapsevanemadki vajavad abi ja õpetust, et toime tulla

Tervise- ja tööminister Peep Peterson. Foto: Sille Annuk

Lõppevast nädalast on minu hinge jäänud kriipima hiljutine noortega seotud vägivald Pärnus. Mõne päeva tagune juhtum, mil internetis levisid vägivaldse sisuga videod, ehmatas paljusid. Videotelt oli näha noori inimesi, kes kasutasid eakaaslaste vastu vägivalda. Terviseministrina on noorte vaimne ja füüsiline tervis minu jaoks südameasi. Noorte käitumine ja julmus eakaaslase vastu teeb haiget ja paneb mõtlema. Vaatame murele otsa.

Probleemi üks valus tahk on töötajate puudus. Riigil on juba kaua aega olnud mure, et lastekaitsespetsialiste ja psühholooge on vähe, nende töö on keeruline ja nad on üle koormatud. Nad ei jõua kõigi abivajajatest lastega tegelda.

Kiidan Pärnu linna, mis on olnud paljudes noorsootöö pilootprojektides suunanäitajaks, näiteks on ellu rakendatud mobiilse noorsootöö (MONO) projekt. MONO projekti raames käivad noorsootöötajad tegemas n-ö tänavatööd ehk töötavad kohtades, kus noored linnas liiguvad: rulapark, rand, bussijaam ... 

Mobiilne noorsootöö on vajalik ning on suureks abiks noortega kontakti saavutamisel ja paljude probleemide ennetamisel. Samal ajal on selle ja teiste programmide kitsaskoht asjaolu, et enamik noortevaldkonnas tehtav tugineb projektidele, sest valdkond on tugevalt alarahastatud. 

Teine valus tahk on vajadus lapsevanemaid koolitada: lapsevanemate oskused oma lastega hakkama saamisel erinevad, sest iga pere kasvatab oma last omamoodi. Lapsevanemadki vajavad laste kasvatamisel abi ja selleks kuluksid ära lapsevanemate abiprogrammid.

Kuidas jõuda selleni, et me lapsevanematena oleksime oma laste jaoks olemas? See pole kerge, sageli on tööd ja muresid palju ning aega nii vähe.

Esimene samm töös perede ja noortega on probleemide ennetamine, seejärel probleemide märkamine ja lõppastmes tagajärgedega tegelemine. Kahjuks tegeleb riik praegu liiga palju tagajärgede silumisega. Ennetustöö on justkui abstraktne ja vähetähtis asi, mille võib kiirelt asendada mõne n-ö “reaalse” tööülesandega, mistõttu on suurem osa ennetustööd tegevaid spetsialiste üle koormatud. Nende töögi ei ole piisavalt tunnustatud: kui ennetad hästi, siis tagajärgi pole ning justkui tundub, et miks seda üldse on vaja teha. Järgmine etapp on märkamine. 

Märgata saavad kõik noortega tegelevad inimesed: õpetajad, noorsootöötajad, treenerid, lapsevanemad. Siiski nõuab probleemi märkamine kohalolu ja valmisolekut murega tegelda. Paljud peresisesed probleemid kanduvad edasi lapse argiellu või tulevad ilmsiks perevälise isiku kaudu. Noorte peamised suunajad ja märkajad on õpetajad, noorsootöötajad ja treenerid. Esimene mure tekib siis, kui märkajat ei ole. Noortega töötavad spetsialistid on tugevalt alamakstud, valdkond on alamehitatud ja inimesed liiguvad ametipositsioonidelt kiiresti edasi, sest töötasu ei võimalda äraelamist. Lõpuks tekib olukord, kus noorel ei ole ennast kellelegi avada või kui on, on tal hirm seda teha, sest mitmel korral on usalduse võitnud spetsialist edasi liikunud ning asjad on õhku rippuma jäänud. 

Selleks et riik saaks pakkuda tuge, tuleb panna rohkem vahendeid vanemakoolitusse. Teiseks: keerulisi probleeme noortega on väga palju ja tähtis on varajane märkamine ning koostöö spetsialistide vahel. Me peame riigi ja kohalike omavalitsustega pingutama, et meil oleks piisavalt spetsialiste, kes oleksid noorte jaoks olemas ja nendega tegeleksid.

Meie noorsootööspetsialistid teevad suurepärast tööd, kuid nende palgad on madalad ning töö tihti projektipõhine. Mobiilne noorsootöö projekt on suurepärane ja vajab regulaarset rahastust. Me peame riigina oma lapsi ja lapsevanemaid rohkem aitama.

Olukorra lahendamine nõuab poliitilist tahet. Praegu on inimeste puudus ning palgaprobleem KOVide lahendada ja rahastada, kuid vaja oleks siduda tugispetsialistide ja noorsootöötajate palgad õpetajate palkadega.

Selle kõrval peame tegelema vaimse tervise abi kättesaadavuse probleemiga. Tihtipeale öeldakse, et kui sul on mure, pöördu oma murega psühholoogi poole. Samal ajal räägivad valdkonnas tegutsevad eksperdid, et vaimse tervise abi ootejärjekorrad on väga pikad ja abi soovival noorel tuleb läbida pikk kadalipp. Riigil peab olema kindel soov suurendada vaimse tervise spetsialistide väljaõppe tellimust ja kindlasti ei ole see koht, kus ülikoolid eriala populaarsuse pealt teenida ning õpet maksustada võiksid. 

Ja viimaks tagajärgedega tegelemine. Tagajärgedega tegeldes on oluline teha seda läbimõeldult. Noorega tuleb suhelda ja süsteemselt kaasata lapsevanemaid, luues lapsevanematele koolitusprogramme ja hoolitsedes ka meie oma lapsevanemate eest. Ideaalmaailmas on meil hoolitsevad lapsevanemad, aga reaalsus on, et märkajaid ja ennetajaid peab olema rohkem, sest see on meie tuleviku terve ühiskond.