Loodus pakub turgutust hallusest hoolimata

Metsad on pea täiesti lehetud. Foto: Karl Adami

November on end viimasel nädalal näidanud teada-tuntud küljest: hall, sombune ja vähese päikesepaistega. Hetketi võib keskpäeva  õhtuga segi ajada. Iga päev kontoriseinte vahel istujal on praegu loodusega keeruline suhestuda. Tööle minnes on hämar ja koju naastes võib olla suisa pime. Julgustan siiski igal võimalusel väljas liikuma, sest see turgutab päikesenappuse kiuste.

Mind tõmbab veekogude, eriti jõgede äärde. Väiksemate jõgede ääres on praegu vaikne. Kui jääda pikemalt ühe koha peale jälgima, võib muidugi märgata möödasilkavaid porre, valgeselg- ja väike-kirjurähne, lepakoorel üles turnivaid rasvatihaseid ja hallpea-rähne.

Olen viimasel ajal päris mitmes paigas – jõeäärsetes või kraavipealsetes võsastikes – kohanud tillukesi pruunikuuelisi käblikuid. Tõenäoliselt jääksid nad suuresti märkamatuks, kui täristava häälega aeg-ajalt endale tähelepanu ei tõmbaks. Siiski on tükk tegu neid fotosilmaga tabada, sest nad ei taha kuidagi paigal püsida. Ilmade jahenemisest hoolimata on nad ikka veel siin ja niisama elavad kui kevadel või suvel.