Seksuoloog Kristina Birk-Vellemaa: Kuidas rääkida noortega seksist, pornost ja suguhaigustest

Kristina Birk-Vellemaa on sekspositiivsuse entusiast. See ei tähenda, et ta räägib ja mõtleb kogu aeg seksist. See tähendab, et ta näeb seksuaalsust inimeseks olemise osana. Foto: Mailiis Ollino

Räägime 20aastase koolituskogemusega seksuoloogi ja seksuaalhariduse eksperdi Kristina Birk-Vellemaaga seksuaalkasvatuse puudujääkidest Eesti koolides ja teemaga seotud ebamugavusest. Aga sellestki, millised on noorte jaoks seksi ja seksuaalsusega seonduvad põletavamad küsimused. Näiteks, kuidas rääkida lapsega pornost ja vastata intiimelu puudutavatele küsimustele.   

Koolitate seksuaalteemadel teiste seas ka noori. Mis on need teemad, mille vastu noored ise just kõige enam huvi tunnevad?

Mulle tundub, et kõik teemad, mis puudutavad seksuaalsust. Nad toovad ka paraku välja seda, et kooli seksuaalhariduses jäävad paljud teemad pinnapealseks või käsitlemata. On teemad, mis on rohkem varjatud, õpetajad tunnevad ennast ebamugavalt neid teemasid käsitledes. Näiteks mis puudutab seksuaalset mitmekesisust, soolist identiteeti, terveid ja turvalisi suhteid. Kiputakse rääkima üksnes tagajärgedest – suguhaigused, soovimatu rasedus.

Kooliti on seksuaalhariduse tase väga ebaühtlane. Väga palju oleneb nii õpetaja valmisolekust kui teadlikkusest. Kas inimeseõpetuse aine on temale koormuse tõstmiseks määratud või on see miski, millega ta tõesti südamega tegeleb.

Noored ise tahavad väga erinevatest teemadest kuulda. Nad saavad palju infot sotsiaalmeediast. See ei ole läbinisti halb, peame lihtsalt õpetama ja juhendama, kust saab adekvaatset infot.

Aga tean, et inimeseõpetuse ainekava on nüüd reformitud.

Kas see tähendab, et seksuaalkasvatus on nüüd koolis paremini kaetud?

Ei ütleks. Lihtsalt vaatenurgad on teadlikumalt ette võetud, seal on rohkem rõhku sallivusel. Aga mulle tundub, et liiga palju ei ole eri eksperte kaasatud, vähemalt mitte neid, kes nii-öelda põllul tööd teevad.

Saan teie jutust õigesti aru, et kui üldist pilti vaadata, on seksuaalkasvatus meie haridussüsteemis veel lapsekingades?

Minu meelest on meil justkui mingi mugavusaste saavutatud. Statistika tundub korras: soovimatuid rasedusi vähem, aborte vähem, sugulisel teel levivatesse haigustesse nakatumist vähem. Justkui oluline töö tehtud. Aga sügavust ei ole.

Lapsevanemad tunduvad väärtustavat seda, et koolides on seksuaalkasvatus. Aga mulle tundub, et haridussüsteemi osalised seda päris lõpuni oluliseks ei pea, alustades ministeeriumist. Selles mõttes, et saaks aru, mis see maht peab olema, kuidas peaks olema üles ehitatud, kuidas õpetajaid toetada. 

Rääkides Pärnust ... Mõni aasta tagasi töötasin Eesti seksuaaltervise liidus ja kirjutasime koolituste projekti noortele, õpetajatele ja lapsevanematele. Pärnu linnavalistus lükkas selle projekti tagasi. Ei näinud vajadust. Seega, väga palju sõltub kohalikust omavalitsusestki.