:format(webp)/nginx/o/2022/11/16/14964845t1h7d0b.jpg)
Hirm, teadmatus, abitus, kurbus, ängistus. See on vaid pisku tunnetest, mis valdab lapseootel naist, kui ta taipab, et beebi tahab sündida liiga vara. Kaugeltki lihtne pole siia ilma kiirustava lapse isalgi, kui kiirabi tema kalli naise ootamatult haiglasse viib.
Täna on rahvusvaheline enneaegse sünni päev. Tervise arengu instituudi (TAI) andmeil on alla kuue protsendi sündidest enneaegsed. Ometi saavad paljud pered kogeda hirme ja raskusi, mis kaasnevad sellega, kui laps otsustab liiga vara siia ilma tulla.
Kaks Pärnumaa ema jagasid oma kogemust, sest just saatusekaaslaste lugudest on samas olukorras peredel palju tuge.
Kristiina pere soovis kolmandat beebit väga. Kolmeaastase ootuse järel tulidki testile viimaks kaua ihaldatud kaks triipu. Kristiina rasedus oli aga algusest peale keeruline, esines määrimist ja varitses raseduse katkemise oht.
Kõhubeebi liigutusi hakkas Kristiina tundma hiljem kui tavaliselt, sest platsenta paiknes eesseinas ja oli beebil nii-öelda ees. Ka oli loode kasvult natuke pisem kui senised. Kristiinal tekkis raseduse kestel mitu verejooksu, millega ta iga kord haiglasse pöördus. Arstid said olukorra alati kontrolli alla. Kristiinale tehti juba varakult beebi kopse ettevalmistav süst. 29. rasedusnädalal jäeti ta haiglasse säästvale režiimile.Tundus, et kõik on korras. Seda veebruarihommikuni, kui rasedusnädalaid oli täis tiksunud täpselt 30+0. Beebi südametoonide rutiinse kuulamise käigus algas Kristiinal uus verejooks. “Lihtsalt niisama voodis vedeldes,” imestab Kristiina.
Erakordselt enneaegne, sündinud enne 28. rasedusnädalat.
Väga enneaegne, sündinud 28.–31. rasedusnädalal.
Mõõdukalt enneaegne, sündinud 32.–33. rasedusnädalal.
Hiline enneaegne, sündinud 34.–36. rasedusnädalal.
Andmed: MTÜ Enneaegsed Lapsed
Valusid polnud ja terve päeva jälgiti beebi südametoone KTG-aparaadi all. Sellegipoolest otsustas arst, et Kristiina tuleb saata pealinna. Tallinna kiirabi tuli talle järele kella 16 ajal. Teel haiglasse tundis ta järsku, kuidas kõht kisub imelikult krampi ja valusaks, äge valusööst läbis keha. Valud muutusid üsna kiiresti järjest tihedamaks ja tugevamaks.
“Mäletan, et poolel teel küsisin, kus maal me oleme,” meenutab Kristiina. “Ma kartsin meeletult, et mis siis saab, kui ma ei jõuagi haiglasse.”
Kella 17.30 aegu, kui kiirabiauto Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) ukse ette jõudis, tundis Kristiina, kuidas kehas käis nagu mingi plõks ja tekkis hirmus pressimise tunne. “Sain aru, et midagi on väga valesti, ja jõudsin vaid kisada: “See beebi ei saa sedasi sündida!””
Platsenta irdus ja Kristiinal tekkis tohutu verejooks. Sealt edasi läks kõik juba väga kiiresti.
“Kiirabiautost viidi mind otse operatsioonituppa, vererada järel. Lift oli verine, riided mu seljas olid verest läbi ligunenud, isegi juuksed olid verised,” meenutab Kristiina õõvastavaid hetki, mis on tal tänini selgelt meeles.
Operatsioonilaual tundis ta, et enam ei jaksa. Ta oli suurest verekaotusest langenud hemoraagilisse šokki. “Ma ei suutnud hingata, süda kloppis meeletult, olin täiesti valge, ma ei tundnud oma käsi ega jalgu ja süda läks pahaks,” räägib Kristiina.
/nginx/o/2022/11/16/14964846t1h71be.jpg)
Beebi seisund oli samuti halvenenud, tema südametöö oli aeglane ja tal oli hapnikuvaegus. Samal ajal oli Kristiina verest tühjaks jooksmas.Arstid alustasid ema ja lapse päästmiseks kohe vereülekandega ja tegid erakorralise keisrilõike. “Kristiina, püsi meiega, ära anna alla! Teeme kiiresti, beebi tuleb ruttu kätte saada!” mäletab Kristiina häguselt kedagi ütlemas. Need sõnad kõlasid kui udus, kusagil kaugel. Ta tahtis vaid magama jääda. Järgmisel hetkel oligi tal hapnikumask näol ja pilt eest läinud.
9. veebruaril 2021 kell 17.47 sündis pisike Lenna. Ta oli üliraskes seisus ja kaalus vaid 1340 grammi. “Tema sünnihinne oli “2”. Teda elustati ja ta saadeti kohe hapnikumasina alla,” kirjeldab ema Lenna keerulist elu algust. “Kella 19 paiku käidi mind intensiivis äratamas ja mulle öeldi, et mu beebi on elus. Stabiilne, aga väga raskes seisus. Minagi olevat elus vaid tänu imele, sest kaotasin üle kolme liitri verd.”
Kristiina ei mäleta, mida ta tol hetkel tundis. “Olin kuidagi tuim ja ilmselt alles šokis. Ei saanud veel aru, mis just oli juhtunud. Tulin ju Pärnust teadmisega, et jään lihtsalt Tallinnasse jälgimisele. Ei osanud arvatagi, et tolsamal õhtul saan kolmandat korda emaks,” tunnistab ta.
Oma pisikest imet nägi ema esimest korda järgmise päeva pärastlõunal. Vaatepilt oli ehmatav. “Ta oli nii pisike, hapnikumask ta näol tundus nii suur, kõik need kanüülid, juhtmed, ekraanid ...” meenutab Kristiina. “See oli hirmus.”
:format(webp)/nginx/o/2022/11/16/14965714t1h5eb0.jpg)
Esimese nädala veetsid ema ja laps eraldi: üks sünnitusjärgses osakonnas, teine vastsündinute intensiivis. Küll võis ema beebit igal ajal vaatamas käia ja rinnapiimaga varustada.
Täpselt kaheksa päeva pärast sündi sai Kristiina esimest korda oma beebi sülle võtta ehk enneaegsetele tavapärast känguruhooldust teha. Siis kolisid nad perepalatisse ja olid koos ööpäev läbi. Kolmenädalaselt kolis pisike Lenna soojendusega vesivoodisse ja suuremaid probleeme tal õnneks ei esinenud, küll vajas ta pikalt tuge hingamisel.
Terve esimese elukuu veetsid ema-laps ITK neonatoloogia osakonnas, seejärel Tallinna lastehaiglas, samuti peretoas. Ema sai aina rohkem ise beebi eest hoolitseda. Olukord kulges ülesmäge ja Lenna kosus jõudsalt. Pisikesel tuli haiglas oleku ajal rinda pista kopsuhaigusega ja ta vajas kojuminekuni lisahapnikku.
/nginx/o/2022/11/16/14964847t1h50a8.jpg)
7. aprillil, pea kaks kuud pärast Lenna sündi, kui algse sünnitähtajanigi jäi veel üle nädala aega, saabus see eriline päev, kui nende pikk haiglasolek lõppes. Kodus ootasid pisiõde juba kannatamatult üheksa-aastane õde ja viiene vend, kes mitu kuud said emaga suhelda vaid videokõnede kaudu. Koroonaajal külalisi haiglasse ei lubatud. Peale pisikese pärast muretsemise igatses Kristiina väga ülejäänud pereliikmeid. Mõnigi õhtu möödus nuttes.
Kristiinat aitas sel raskel ajal teiste enneaegsete lugude lugemine. Ta sai haiglas oma muresid ja hirme jagada psühholoogi ja hingehoidjaga. Ühtlasi jutustas Kristiina oma loo Facebooki grupis “Enneaegsed imed”, kus sama kogenud emad talle kirjutasid ja oma kogemusi jagasid. Loomulikult oli Kristiinale kogu aeg toeks pere, kellega ta sai koos nutta ja iga väikseima edusammu üle rõõmustada. “Usk, lootus ja armastus on edasiviivad jõud,” märgib Kristiina.
Praeguseks on Lenna aasta ja üheksa kuu vanune tragi ja asjalik tüdruk. Kõndima hakkas ta aasta ja kahekuusena. Praegu ootab pere, millal ta rääkima hakkab, sest seda teeb ta veel oma keeles.
/nginx/o/2022/11/16/14964852t1hafa7.jpg)
Enneaegset sünnitust on raseduse alguses väga keeruline ennustada. Enneaegseks sünnituseks nimetatakse regulaarsete emaka kokkutõmmete teket koos samaaegsete muutustega emakakaelas enne 37. rasedusnädalat.
Ähvardavale enneaegsele sünnitusele võivad viidata valulikud emaka kontraktsioonid ja vesine, verine, limane voolus. Selliste sümptomitega peaks naine kindlasti pöörduma lähimasse erakorralise meditsiini vastuvõttu.
Kui patsient pöördub Pärnu haiglasse, teeb ta seda üldjuhul erakorralise meditsiini osakonna (EMO) kaudu. Seal võetakse ühendust valvegünekoloogiga, kes teeb patsiendile läbivaatuse ja vajalikud uuringud. Ultrahelis hinnatakse loote seisundist, asendit, oletatavat kaalu, lootevee hulka. KTG-uuringuga registreeritakse loote südametegevus ja emaka kokkutõmbed.
Kui raseduse suurus on alla 34. nädala ja oleme kindlad, et käimas on enneaegne sünnitus, suuname patsiendi Ida-Tallinna keskhaiglasse (ITK). Enne seda rakendatakse eri ravivõtteid: sünnitustegevus pärssimine, sünnieelne hormoonravi loote kopsude ettevalmistamiseks, ravimid loote ebaküpse aju kaitseks ja põletikuravi rakendamine rasedal vastavate näidustuste korral.
Pärnu haiglas sünnib igal aastal 20–30 enneaegset last, peale selle suuname ITK-sse viis kuni kümme enneaegse sünnituse ohuga patsienti nii-öelda üsasisese transpordina.
Enneaegsetest vastsündinutest vajab olenevalt aastast viis kuni kümme last edasist ravi Tallinna lastehaiglas. Pärnus sünnitamise peamine põhjus on patsiendi saabumisel aktiivne sünnitustegevus, mistõttu transport või sünnitus kiirabiautos tähendaks ohtu nii emale kui vastsündinule. Kui on tegemist tugevalt enneaegse sünnitusega, kutsume juba enne lapse sündi Tallinna lastehaigla spetsialistid kohest vajaduspõhist abi andma.
Dr Maarja Nõmmann, Pärnu haigla naistearst
Esimene beebi lasi Keilyl ja tema elukaaslasel end oodata koguni kolm aastat. Kui neil õnnestus lõpuks lapseootele jääda, oli rõõm suur. Keily rasedus ei möödunud komplikatsioonideta, oli katkemise oht ja platsenta halva asetuse tõttu tuli ette veritsust. Keilyt kimbutas pearinglus.
Kõik seisundid saadi kontrolli alla ja rasedus kulges suures osas rahulikult, kuni täitus 30+3 rasedusnädalat. Tekkis tugev voolus, aga Keily ei osanud seda millekski ohtlikuks pidada. Ta jätkas oma tavapäraste toimetustega, kuni ühel hetkel diivanile istudes käis pauhti! Keily tõusis püsti ja taipas, et veed olid puhkenud. Suures segaduses läks ta mehega Pärnu haigla EMOsse.
/nginx/o/2022/11/16/14964850t1h6a3f.jpg)
Arst vaatas Keily üle, kinnitas, et sünnitegevus on alanud, ja kutsus talle Tallinnast kiirabi järele. Keily segadus süvenes: mis sünnitus!? Miks Tallinnasse!? Ma ei tunne ju valusidki!
Arst selgitas, et tegemist on enneaegse beebiga ja sellisel puhul viiakse kõik sünnitajad pealinna, kuna siin pole vajalikku varustust ega personali, et enneaegse vastsündinuga tegelda.
Keilyle tehti beebi kopse ette valmistav süst, kontrolliti beebi südametoone ja pandi tilgutiga ravim, mis pidi sünnitegevust maha suruma.
Ida-Tallinna keskhaiglas (ITK) öeldi Keilyle, et ta peab jääma sinna, kuni laps sünnib. Lapse isagi oli vahepeal haiglasse jõudnud, aga temal ei lubatud viirushaiguste puhangu tõttu sünnitusmajja jääda.
/nginx/o/2022/11/16/14964848t1hf4ed.jpg)
Kui mees haiglast lahkus, riietus Keily haiglarüüsse ja asus analüüse andma. Ikka veel polnud tal mingit tunnet, et sünnitus käib. Valusid polnud. Nii sai ta olla umbes 20 minutit, kui järsku valud ühes pressimise tundega peale tulid. Arst võttis kiiresti KTG-masina Keily küljest ja viis ta läbivaatusele. Arstid kinnitasid, et on täisavatus ja tuleb ruttu sünnitustuppa minna. 40 minutit hiljem oli beebi sündinud.
Beebi viidi kohe pärast sündi vastsündinute intensiivi ja Keily jäi tema kohta uudiseid ootama.
Vahetult enne sündi langes lapse südametöö. Kuna lootevee puhkemisest kuni sünnini oli möödunud vaid kuus tundi, ei jõudnud Pärnu haiglas tehtud esimene kopse ette valmistav süst mõjuma hakata ja laps vajas vahetult päras sündi hingamisabi. “Kogu see aeg ei tundnud ma midagi, sest ei suutnud uskuda, et see päriselt juhtub,” meenutab Keily toonaseid emotsioone.
Peagi võis Keily minna oma beebit vaatama. Vastsündinute intensiivis oli paras mäsu. Tohutult personali, beebisid ja karjuvaid masinaid. Keily pisike kangelane oli nagu enamik sealseid titasid kuvöösis, kaetud eri voolikute ja juhtmetega. Nii varakult sündinu kohta oli tal kaalu Kalevipoja jagu: tervelt 1726 grammi.
Näha oma last sellises seisus oli õõvastav. Esimene emotsioon oli eitamine. “Ma teadsin, et see on seal minu laps, aga mõistus ei võtnud olukorda omaks,” tunnistab Keily, kel oli olnud plaanis enne beebi tulekut veel nii palju teha ja jõuda. “Halb küll öelda, aga õnne ma sel hetkel ei tundnud.”
/nginx/o/2022/11/16/14964849t1h1ef9.jpg)
Agoonia algas ühispalatis, kuhu Keily pärast sünnitust viidi. Esialgu oli ta seal üksi, kuid siis toodi järjest värskeid emmesid koos beebidega, kelle nutt ja emade rõõmusõnumid lähedastele raputasid soola Keily värskele haavale. “Meil pidi ju kõik samamoodi olema, ometi olin ma üksi – ilma beebi ja meheta, lihtsalt nutsin ja nutsin,” kirjeldab ta esimest rasket ööd haiglas.
Järgmisel päeval sai ta voodikoha intensiivi kõrval palatis, kus oli veel neli ema, kelle beebid viibisid vastsündinute intensiivis. Seal tundis ta esimest korda nende päevade jooksul mõningast hingerahu. Ehkki oma oma pere ja lähedaste tugi oli äärmiselt oluline, teadsid need emad täpselt, mida Keily mõtleb, tunneb ja vajab. Nad oskasid pakkuda kallistust just õigel hetkel ega öelnud talle liiga palju kuuldud fraase nagu “pole hullu” ja “ära muretse”. Keily leidis Facebooki grupi “Enneaegsed imed”. Teiste lugude lugemine aitas meeleheidet murda.
Esimest korda sülle ehk känguruhooldusesse sai Keily ja julges beebi võtta kaks päeva pärast sünnitust. Enne ta ei tundnudki suurt tungi beebit hoida, kuid esimesest kontaktist alates see tunne muutus. Iga järgnevat kaisutust ootas ta edaspidi väga.
Beebile tehtud uuringute käigus oli tagasilööke, mis niitsid värske ema jalust ja tekitasid rohkelt hirme ja küsimusi. Õnneks ajaga kõik laabus.
Selle virvarri keskel hakkas Keily rinnapiimadoonoriks, sest tema enda beebi toidukogused olid imepisikesed, ent head kraami veel jagus mitmele beebile ja tundus lausa absurdne seda niisama raisku lasta.
Kümme päeva pärast sündi viidi nad beebiga lastehaiglasse, kus nad said samasse palatisse ja Keilyl oli võimalik oma lapsega enamiku ajast üksi tegelda. Kõik hakkas nagu sujuma, kuni beebi sai nohu. See muidu süütu tõbi on nõnda pisikesele ohtlik. Liigne sekreet ummistas imiku niigi kitsaid hingamisteid, mistõttu ta vajas lisahapnikku. Jälle viidi laps imikute intensiivi, kus möödus veel kaks nädalat beebi paranemiseni.
Keily toob eraldi esile, et raske oli sel ajal seegi, et tal elukaaslast kõrval ei olnud ja suheldi peamiselt virtuaalselt. Vahemaa Pärnu ja Tallinna vahel on pikk ja mees sai oma peret külastada vaid nädalavahetustel.
:format(webp)/nginx/o/2022/11/16/14964851t1he042.jpg)
Ometi jõudis lõpuks kätte seegi päev, mil terendas kojuminek. Beebi sünnist oli möödas siis kuus nädalat. Alguses tegi teadmine, et meditsiinipersonali kogu aeg kõrval pole, pisut kõhedaks, kuid pere harjus ruttu ise toime tulema.
Pisikese ime Kardo areng kulges suhtumisega “aega on”. Kui laps midagi tegema õppis, tegi ta seda Keily sõnutsi väga kindlalt. Kõndima hakkas ta alles aasta ja neljakuuselt, aga kohe oli samm kindel ja komistamist vähe. Rääkima hakkas poiss pea 2,5aastaselt, kuid lasteaiaõpetajatelt saadud tagasiside kinnitas, et tema kõne on selge ja sõnavara rikas.
Kardo on praegu kuueaastane. Tal läheb igati hästi ja ta sammub oma eakaaslastega üht rada. Ta on nutikas, julge, seltskondlik ja avatud loomuga laps. Suur vend oma pisemale õele.
Keily ütleb, et sellise katsumuse läbielamine on tohutu õppetund. Saamaks aru, mis on päriselt oluline, mida tähendab tervis, mida tähendavad mõistvad inimesed su ümber. Ja kuidas täiesti võõrad inimesed, kes läbinud samasuguse kadalipu, leiavad su südames erilise koha.
/nginx/o/2022/11/16/14964854t1h067d.jpg)
Veidi üle ühe protsendi vastsündinutest sünnib Eestis 22+0 kuni 31+6 nädalal ehk 5.–7. raseduskuul. Need vastsündinud moodustavad kolmandiku kuni poole kõigist vastsündinu surmadest. Seega on oluline ähvardava enneaegse sünnituse korral emade ja vastsündinute tervise tulemi parandamiseks kõrge riskiga rasedad suunata spetsialiseeritud keskustesse (Tallinnas ja Tartus, K. U.), kus on kättesaadav kõrgema etapi vastsündinute intensiivravi.
Paljude uuringutega on tõestatud, et vastsündinute tervise tulemused on paremad neil, kes olid transporditud üsasiseselt (enne sündi), võrreldes nendega, kes olid transporditud pärast sündi, eriti need, kes olid sündinud enne 30. nädalat. Tüsistusi esines vähem vastsündinutel, kes sündisid kõrgema etapi ja suurema mahuga haiglates. Ehk kõrge riskiga rasedate transport nendesse üksustesse, kus on suurem maht ja kõrgem tase võib vähendada nii emade kui vastsündinute suremust ja parandada ravitulemusi.
Meie (ITK) vastsündinute osakond on mõeldud keerulise sünnilooga ja enneaegselt sündinud vastsündinute aitamiseks. Enneaegsete ravi peaeesmärk on viia lapse edaspidist tervist ja arengut mõjutav vastsündinuea haigestumine miinimumi ja vältida raskete tüsistuste teket ja surma.
Kohe sünni järel tuleb tagada lapse esmane stabiliseerimine ja hingamise toetamine. Meie lastearstid ja -õed püüavad erihoolt vajavatele vastsündinutele luua pehmed hooldus-, ravi- ja kasvutingimused. Rakendame oma haiglas maksimaalselt pehmet ja säästvat intensiivravi meil sündinud enneaegsetele lastele. Selle tulemusel on suurenenud väga väikeste vastsündinute hulk, kes olid esmase haiglaravi lõpul elus ja haiglaravi jooksul ei põdenud enneaegse lapse arengut mõjutavaid vastsündinuea haigusi.
Neonatoloogia osakonna juures paikneb ka juba kümme aastat tegutsenud emapiimapank, mis toetab just enneaegseid lapsi, kelle emadel pole oma rinnapiim veel tekkinud või ei ole seda lapse toitmiseks küllaldaselt. See toetab intensiivravi, peale lapse kosumise on rinnapiimal oluline roll raske soolehaiguse ärahoidmisel.
Perepalatis on võimalik haiglas lapse juures viibida nii emal kui isal. Kui ema tervislik seisund pärast sünnitust lubab, siis ema ja vastsündinut, kes vajab intensiivravi, ei lahutata. Vastsündinu viibib oma perega pereintensiivravipalatis, kus perel on võimalus aktiivselt osaleda oma lapse ravimeeskonnas ja tema hoolduses kogu lapse haiglasoleku perioodil.
Kõikidest elusalt sündinud lastest kirjutatakse koju 98 protsenti. Lastehaiglasse viiakse üle vastsündinud, kes vajavad kaasasündinud arengurikete tõttu operatiivset (kirurgilist) ravi (0,2 protsenti), ja vastsündinud, kes vajavad pikaajalist ja/või spetsiifilist kopsude invasiivset hingamistoetust (0,6 protsenti).
Enneaegsete laste sünni põhjused ei ole päris lõpuni tänaseni teada. Kuigi praegu on rasedusaegne jälgimine parem kui kunagi varem ja diagnostikavõimalused probleemide avastamiseks tipptasemel, jäävad enneaegse sünnitegevuse lõplikud põhjused vahel teadmata. Mõni teada-tuntud põhjus võib aga puudutada näiteks ema tervist: preeklampsia, püsivalt kõrge vererõhk, emakasisesed põletikud või platsenta irdumine.
Kindlasti on kõigil naistel ja emadel oluline teada, et enneaegne sünnitegevus pole kindlasti ema süü, ega tasu vaevata end küsimusega, miks see juhtus või mida oleksin saanud teisiti teha.
Dr Pille Andresson, Ida-Tallinna keskhaigla neonatoloogia osakonna juhataja
/nginx/o/2017/01/16/6255059t1h3e4a.jpg)