Pisike beebi, suured tunded

Haiglas tundsin iga päev tänulikkust, sest mind ümbritsesid inimesed, kes teadsid, mida on vaja teha, ja neil oli varustus, mis aitas pakkuda parimat võimalikku abi. Foto: Kiira Udu

Kiira Udu kirjutab täna, rahvusvahelisel enneaegse sünni päeval, et parim, mida inimene lapse enneaegse sünni korral teha saab, on lubada endale kõiki tundeid.

On 26. juuli varahommik, kell on 4. Tunnen läbi une mingit plõksu ja saan aru, et mu ase valgub märjaks. Piss see ometi olla ei saa, olen suutnud seda seni kontrollida. Tõusen püsti ja liigun vannituppa, veerada järel. Värisen üle keha ja lausun pisarsilmil pisikesele: “Palun, ära tule veel!”

Vannitoas saan aru, et minu looteveed on puhkenud ja kogun end paar sekundit, mõtlemaks läbi oma järgmised sammud. Vahetan riided, pakin seljakotti telefonilaadija, hambaharja ja -pasta. Äratan Lauri. Räägin, mis seis on ja näen tema silmist hirmu ja ärevust. Rahustan ja lohutan teda ja sean end Pärnu haigla EMO poole teele. Kallistame veel ja läinud ma olengi.

Olen üllatunud, et seekord ei pidanudki ma turvamehele nii nagu mõnel varasemal korral oma haiguslugu avama hakkama. Räägin vastuvõtusekretärile, mis juhtus, ja pisarad saavad mu üle võimust. Õige pea tuleb EMO töötaja ja kutsub mind edasi. Minult võetakse koroonaproov (nii suust kui ninast) ja juhatatakse edasi sünnituseelsesse osakonda. Seal on tunda ärevust. Ikkagi algav sünnitus ja alles 31. nädal.

Arst juhatab mind läbivaatustuppa, kus toimub kiire läbivaatus ja olukorda hindavad protseduurid. Suhteliselt esimese asjana tehakse mu reide hormoonsüst, mis aitab lapse kopse ette valmistada. Normaalses olukorras, s.t ajaliste beebide puhul, toodavad neerupealsed ise vastavat hormooni, kuid enneaegsete puhul on tarvis kopse kõrvalise abiga virgutada.

Kuulen, et mulle tellitakse reanimobiili Tallinna. Samal ajal paigaldab ämmaemand mulle kanüüli, et lasta magneesiumil mu kehasse voolata. See on beebi närvisüsteemi kaitseks. Mu kehas on stress, mure, ärevus ja pisarad lihtsalt voolavad. Nii tihungi vaikselt nutta.

Mu kehas on stress, mure, ärevus ja pisarad lihtsalt voolavad. Nii tihungi vaikselt nutta.

“Nutmisest pole küll praegu mingit tolku,” ütleb ämmaemand mu nuttu nähes tõredalt. Tunnen end sellest lausest häirituna, sest tean, kui palju seda öeldakse, nii lastele kui suurtele. See lause on täiesti kasutu ja õel. Sest nutmisest on alati tolku, see aitab mu kehal pingetest vabaneda ja nii ma nutangi edasi.

Üsna kohe saabub Pärnu kiirabi brigaad, kes mind raamile aitab ja autosse sõidutab. Imetoredad ja toetavad spetsialistid. Tunnen end hoituna ja kindlalt. Näen kiirabiauto tagaakna pilust Olerexi silti ja saan aru, et sõidame linnast välja. Enge tanklas toimub vahetus ja mind liigutatakse Tallinna reanimobiili peale. Jällegi imetore personal, kes mind sõbralikult ja toetavalt vastu võtab. Mulle pannakse külge südameklemmid. Paistab, et nad on kõigeks valmis. Näen tooli peal ka kotikest pisikeste riietega – nad on tõesti kõigeks valmis. Õnneks sünnitegevust ei toimu ja kuskilt ei tule märke, et ma hakkaksin seal reanimobiilis sünnitama. Mina pole sugugi valmis.

...

Üle nädala olen ma veetnud siin kollaste seinte vahel. Seisan avatud aknal, hingan sisse mõnusat suvesooja õhku ja vaatlen ümbrust. Paar kuud tagasi oleks siit aknast sisse imbunud sirelilõhna, sest täpselt akna all on massiivne sirelipõõsas. Loomulikult on mul hea meel, et me juba paar kuud tagasi siin ei pidanud olema. Praegugi on vara, aga me saame hakkama. Me ootame koos.

*

Nii kirjutasin ma äsja kogetust möödunud juulis Ida-Tallinna Keskhaiglas (ITK), mis oli minu ajutine kodu pea kuu aega. Ligemale kaks nädalat närvilist ootamist, teadmatust ja hirmu ja loendamatult vahetuvaid palatikaaslasi, kuni sünnitus päriselt pihta hakkas, siia ilma trügiv poisipõnn esimest korda (ja oluliselt varem) silmad avas ja sõõmud värsket õhku hingas.

See, mis sai edasi, on praeguseks ajalugu, kuid toimunu jääb mind kindlasti mõjutama ja kandma veel pikka aega. Nii tähistan minagi täna enneaegse sünni päeva. Ma pole seda varem tähistanud. Ilmselt keegi väga ei mõtlegi sellele päevale ülemäära palju, enne kui ta pole enneaegse sünniga ise lähemalt kokku puutunud.

Olen väga palju kuulnud ütlemisi, et rasedus pole mingi haigus ja sünnitus on täiesti loomulik protsess, mis naiste jaoks on nagu möödaminnes kingapaela sidumine. Siiski julgen omast kogemusest vastupidist väita. Rasedus paneb naise keha hoopis riskantsemasse rolli ja sünnituski on naise jaoks paras katsumus, mis ei pruugi sugugi õnnelikult lõppeda ja millest taastumine võtab omajagu aega. Ja siis veel enneaegne sünnitus, kus kõik toimub tavapärasest hoopis varem ja oluliselt kõrgemate ohtudega. Keegi pole selleks valmis.

Õnneks arstid ja meditsiin on valmis. Haiglas tundsin iga päev tänulikkust, sest mind ümbritsesid inimesed, kes teadsid, mida on vaja teha, ja neil oli varustus, mis aitas juba sünni eel beebi olukorda jälgida ja sünni järel pakkuda parimat võimalikku abi. Hoolimata halvavast hirmust teadsin, et olen turvalises kohas, sest usaldasin arste.

Nii tähistan minagi täna enneaegse sünni päeva. Ma pole seda varem tähistanud. Ilmselt keegi väga ei mõtlegi sellele päevale ülemäära palju, enne kui ta pole enneaegse sünniga ise lähemalt kokku puutunud.

Küll tundsin ma haiglas olles isoleeritust, üksindust ja igatsust. Kuu aega perest ja lähedastest eemal olla oli talumatult raske. Eriti masendav oli see pärast sünnitust, kui mu beebi viibis intensiivis ja mees läks tagasi koju vanema lapse juurde. Istusin üksi oma palatis ja nutsin. Nii nagu teisedki emad tänases leheloos kirjeldasid, et see on see hetk, mil sind peaks valdama ülim õnnetunne, aga sa oled üksi, hirmul ja lihtsalt nutad. Ja tegelikult see ongi parim, mis sa teha saad, lubada endale kõiki tundeid – kurbust, viha, pettumust, ängi – ning lasta neil nutuga endast välja voolata.

Selles kõiges saavad lähedased ja sõbrad pakkuda olulist tuge: ära pisenda abivajaja tundeid, ole tema jaoks olemas ja ära tõtta nõu andma ega päästma. Mõistlik on jätta ütlemata ka vanad kulunud fraasid, nagu “oleks võinud veel hullemini minna”, “pole hullu”, “raskused teevad tugevaks” jms. Parem kuula ja küsi, mida tema vajab. Lihtsalt ole olemas.

Mantra “see kõik läheb mööda” aitas mind enim. Ma teadsin, et ühel hetkel saan beebi enda juurde, järgmisel hetkel saan ta endale sülle ja ta siidiseid juukseid nuusutada. Siis saame temalt need juhtmed ja monitorid küljest, siis läheme tavapalatisse ja siis sõidame koju. Ja see toimis, kõik lähebki mööda. Praegu, kui mu kõrval nohiseb seesama imeliselt lõhnav beebi, omab seesama mantra veel erilist tähendust.