Video ⟩ Mart Juure jutt elust, tööst ja kirjandusest ajas publiku naerma

Seekord vestles kirjanduslikul kolmapäeval Koidula muuseumis rahvaga Mart Juur. Foto: Urmas Luik

Justkui püstijalakomöödia etendusel pahvatab saalitäis peamiselt naistest koosnevat publikut Pärnu Koidula muuseumi vestlusõhtul isehakanud kirjandusministri Mart Juure iga teise lause peale naerma. Jutt käib Juure elust ja tööst. Pisut kirjandusestki.

Küsimus “Kuidas tuli läbimurre?” omandabki kohe naljaka alatooni, kui Juur jutustab oma esimesest tööotsast ajakirjas Pikker, kus ta poisikesena teenis mõne naljaloo kirjutamise eest honorari, mis võrdus poolega tema ema toonasest palgast.

“Väljamurre, läbimurre, läbilöök? Inimene teeb oma tööd. Kui läheb hästi, siis läheb hästi, kui mitte, siis teisiti,” meenutab Juur. “Ma tean, et inimestele meeldib rääkida oma elust, et ma olin ajalooline isik ... Mina olen näiteks ainus otepäälane, kes võib öelda, et ma ei tundnud Urmas Otti! Mida vanemaks Ott sai, tuli iga kord Õhtuleht kohale ja tegi Otist kandva loo. Ma vaatan, et neid Oti vanu pruute muudkui tuli iga aasta aina juurde. Täitsa ootamatust kohast ilmusid prouad, kes ütlesid: “Jaa-jaa, meil Otiga oli suur armastus ...””

Nõuni küla joodik

Kunagi sõitis Juur kella 12.05se bussiga Tartust Otepääle ja Ott kobis bussi peale. Oti kõrvale maandus üks Nõuni külas elanud joodik. Ott oli juba tollal väga peen mees, kandis kullast kaelaketti ja moodsaid välismaa tosse, aga Nõuni joodik ei hoidnud küünalt vaka all ja küsis: “Palju sa palka saad?”

“Ta tüütas Otti täpselt nende küsimustega, millega Ott oma saatekülalisi pinnis,” pajatab Juur. “Lõpuks, kui joodik Nõunis maha läks, siis inimesed plaksutasid.”