Pärnumaa Karu ⟩ ​Oshino Electronics Estonia juhid: Väga kõva kompetents on meil majas

Oshino Electronics Estonia OÜ tegevjuht Külli Müür-Heldja ning asutaja ja juhatuse liige Ingvar Kuusk tõdevad, et tootmisprotsessi peenhäälestus on peamine instrument, hoidmaks kasumlikkust. Foto: Urmas Luik

Pärnus Jannseni tänava avaras tootmishoones käib niisama vilgas ja vaikne töö nagu sipelgapesas. Siin-seal nokitsevad heledas kitlis töötajad millegi kallal äärmise tähelepanelikkusega.

​Oshino Electronics Estonia OÜ asutaja ning juhatuse liige Ingvar Kuusk ja tegevjuht Külli Müür-Heldja tutvustavad ajakirjanikule tootmist, mis on tulvil spetsiifilisi seadmeid ja tehnoloogiaid, mille eksistentsist harilikul kodanikul aimugi pole.

Siinse töö ühine nimetaja on elektroonika, aga mingis mõttes erinevad siinsete inimeste ülesanded nagu öö ja päev. Tooteid on väga palju ja seinast seina. Näiteks saali ühest osast leiab päratu läbipaistva kuubiku, millest tuleb lups ja lups välja Mini Cooperi numbritulesid. Teisalt leidub tehase klientide seas sõjamasinate tootjaidki.

Intervjuu ajal ei tea Kuusk ja Müür-Heldja veel, et nende ettevõte pälvib tänavu maakonna ettevõtluse peaauhinna – Pärnumaa Karu. Žürii valib igal aastal Pärnumaa Karu maakonnas viimasel ajal märkimisväärseid tulemusi saavutanud ja eriliselt silma paistnud ettevõtete hulgast.

Maailma on järjepanu tabanud kõiksugused kriisid. Kuidas need teid mõjutanud on?

Külli Müür-Heldja: Materjalikriis on mõjutanud meid viimased neli–viis aastat. See pole elektroonikatööstuses uus. Mina olen selles ettevõttes olnud küll ainult aasta, aga olen elektroonikatööstuse taustaga. Juba enne pandeemiat olid tarneahelad hästi pikad.

Nüüd on hinnad hakanud tohutult tõusma. Me ei räägi isegi 50-, vaid kohati 500protsendisest juurdehindlusest. See lööb rohkem jalgu alt kui materjalikriis.

Ingvar Kuusk: COVID-19 tuli hooga ja tundsime maailma ehmatust. Meie kuukäibed kukkusid normaalsest nulli lähedale. Seal olid need paar kuud, kuni meie kliendid toibusid, ja siis seis taastus. See saag oli päris terava hambaga. Pidime kehtestama karmi kokkuhoiupoliitika, koondama. Esimese koroona-aasta palgatoetused tulid suurema bürokraatiata. See aitas meid päris tugevasti.

Imelikul kombel tegime kriisiaastal peaaegu ajaloo suurima investeeringu: uuendasime oma seadmeid. Töötajaid koolitasime. Kriisist tuleb võtta parim.

Kasutasite kriisi selleks, et investeeringuid ellu viia.

Kuusk: Me ei kasutanud kriisi ära, vaid see sattus nii. Me ju ei tea, millal kriis raksatab. Olime saanud Euroopa Liidust toetusraha ja nii me toimetasime.

Meie struktuur muutus toona päris palju. Nagu Külli ütles, on ta olnud siin aasta. Ta on tarneahela taustaga. Sealt, kust king pigistab, tuleb meeskonda tugevdada. Nii liitus Külli meie tiimiga ja tarneahelasse tuli veel väga tublisid inimesi juurde.

Kuidas võitlus pikkade tarneahelatega käib?

Müür-Heldja: Tuleb vaadata võimalikult kaugele tulevikku. Komponentide tootjad tahavad saada kindlust ja teada, mida me näiteks järgmisel aastal ostame, ja me juba esitamegi tellimusi, et tuleval aastal komponente saada. Olukord on päris palju paranenud, aga kriis, millest meedias väga palju räägiti ehk kiibikriis ... seal pole mitte midagi paranenud. Vahel seisab terve tootmine ühe kivi taga. Istume ja ootame, kuni tellitu tuleb, ja siis ruttu "saiad ahju". Ehk kui see üks komponent tuleb, saame tootmisega edasi minna. See segab planeerimist tohutult. Rahavooge on väga raske planeerida, sest ülejäänud komponendid oleme kutsunud majja ja raha on kinni.

Ilmselgelt siseneme juba järgmisesse kriisi. Näha on maailma nii-öelda jahenemist. Tellimuste vähenemist ja osalt täielikku ärakukkumist. Prognoositakse, et poole aasta pärast võime materjalides supelda. Eks siis paista, mis reaalsus on.

Loodeti, et eelmise aasta suveks lõpeb kriis materjaliturul, aga pandeemia lõi kõik jälle sassi. Aasias pärsib COVID-19 meie tööd veel praegugi. Seal pannakse paljusid piirkondi kinni. Öeldakse: "Tehased on kinni ja meie kaupa ei saada", ja keegi ei ütle, millal kaup tulla võiks. Ehk tarneahelad on endiselt väga, väga häiritud. Selle probleemi lahendab nõudluse vähenemine, mis vaikselt on pihta hakanud, aga kellelgi meist pole kristallkuuli.

Me ei räägi isegi 50-, vaid kohati 500protsendisest juurdehindlusest. See lööb rohkem jalgu alt kui materjalikriis.

Tuleviku suhtes valitseb teadmatus, sellest hoolimata peate tegema pikaajalisi plaane, sest muidu pole teil materjali, millest toota.

Müür-Heldja: Hästi palju kaasame kliente. Kui me ütleme, et peame aasta aega ette ostma, annavad nad garantii ja oma jah-sõna. Meil on tõepoolest väga suur risk: kuidas me pärast sealt välja tuleme, kui materjalid saabuvad, aga klient enam ei telli?

Kuusk: Riskide hajutamine on oluline. Kui klient kaasa ei tule ega anna garantiid, ei saa me aasta ette riskida.

Huvitavad kriisid on. (Muheleb.) Teinekord on nii, et raha ei ole, aga kõike (tooret, L. H.) on külluses. Ütleme, et praegu raha siiski on, aga midagi pole saada.

Ehk viimasel ajal hüppategi ühest kriisist teise.

Kuusk: Jah, enam-vähem pidevalt haldame kriise.

Millisest toormest praegu kõige enam puudust tunnete?

Müür-Heldja: Pandeemia alguses oli väga suur metallikriis, hinnad läksid lakke, aga olukord taastus üsna kiirelt. Suurt puudust tunneme kontrolleritest ja mikrokontrolleritest. Ma ei saa öelda, et need on plaadi peal kõige olulisemad – kõik on olulised –, kuid need on ikkagi ühed tähtsamad.

Teiste asjadega on hästi, aga tarneajad on poolteist või isegi kaks aastat. Protsess, kuidas neid valmistatakse, on hästi keeruline. Ühte väikest komponenti valmistatakse eri mandritel: osa pannakse kokku Aasias, osa Ameerikas või Lõuna-Ameerikas. Komponendi valmistamise tsükkel ei olegi nii hirmus pikk, ent toorainet, mis sinna sisse läheb, ei kaevandata või polegi seda enam kusagilt kaevandada, otsitakse uusi kohti. Ukraina sõda natuke mõjutas seda. Arvasime, et see annab suurema tagasilöögi, aga võib-olla oleks kriis kiiremini otsa saanud, kui Ukrainas poleks sõda alanud? Ukrainas on paar tehast, mis mis annavad vajalike komponentide tootmise sisendi.

Taastunud on plasti ja metalli tootmine, aga mikrokontrolleritega on seis kõige hullem.

Mis asjad need mikrokontrollerid on?

Kuusk: Chip. See on seesama chipi-kriis (kiibikriis, L. H.). See algas siis, kui valmistaja pani oma Aasia tehase kinni ja tõi tootmise Prantsusmaale. Nad ei saanud siin mahtu üles.

Müür-Heldja: Kiipide tootjad on üldiselt keskendunud Aasia turule. Euroopale pole jäetud tagalat. Ameerika üritas hirmus kiiresti tehast üles töötada, aga see võtab oma kaks aastat. Ei leitud nii kiiresti rohtu, kui kiiresti nõudlus peale tuli, ja ega nõudlus ilmselt kuhugi kao, arvestades, kui palju on meie elus elektroonikat: robottolmuimejad, muruniidukid, föönid ... Vajadus elektroonikaturul kasvab ja selleks tootjad nüüd valmistuvad.

Tootjad üritavad sundida meid kasutama väiksemaid komponente. Vanad komponendid, mida kasutatakse 20 aasta eest tehtud disaini puhul, on palju suuremad. Nüüd sunnivad nad meid materjali kokkuhoiu huvides kasutama väiksemaid, tooteid ümber disainima. Mida väiksem toode, seda vähem toormaterjali ta võtab. Näiteks meditsiinis võib olla aga väga keeruline tooteid muuta, sest need on kinnitatud riiklikult, autotööstuses samamoodi.

Oli igasuguseid kokkulangevusi, miks materjaliturul kriis tekkis. COVIDil oli tarneahelate pikenemises ehk kõige väiksem osa.