Aknaplekil tõttavatele lindudele tasub juba toitu pakkuda, aga seda võiks teha õigesti

Rasva- ja sinitihane toidu pärast jagelemas. Foto: Karl Adami

Ma pean endale aeg-ajalt ikka meelde tuletama, et käes pole veel südatalv, kuigi sisimas on niisugune tunne ja mõni päev, mil hallus on katnud taevalaotuse, on kangesti olnud veebruarikuu nägu. Praegu on eriline isegi õues näkku paiskuv lumesadu. Kevadeootusega märtsis või aprillis ei jõuaks lisanduvat lund ära kirudagi, kuid pimedasse hilissügisesse passib see hästi.

Näib, et lumi ja õrnad külmakraadid jätkavad võimutsemist ning see võib kergitada küsimuse, kas tasuks juba aknaplekil tõttavatele rasvatihastele või aeda sattunud suur-kirjurähnidele lisatoitu pakkuda. Ühest küljest peaks toitu looduses veel leiduma ja ilmadki pole krõbekülmad, kuid teisest vaatenurgast on jällegi maas arvestatav lumikate, mis piirab päris paljude lindude toidulauda.