/nginx/o/2022/12/02/14998768t1hc755.jpg)
Kui vaadata tulevikku, peame tänastes sammudes olema targad, et tagada kultuurikorraldajate ja loomeinimeste jätkusuutlik töö. Alustan just kultuurikorraldajatest, kuna nende puudus on Pärnus eriti raskelt tuntav. Põhjus on seesama, mis paljudes teistes valdkondades – Pärnus on madalad palgad ja üldjuhul pole loomevaldkonnas tööd kusagil üle.
Tasub vaid vaadata töökuulutusi, kus ma pole viimase 15 aasta jooksul näinud ühtegi oma erialaga seonduvat pakkumist. Mida siis teha? Tuleb ise luua infrastruktuur spetsialistidele, kes on: a) nõus Pärnus elama, b) saama keskmist või alla selle palka, ning c) väärtustama enda tööga meie kultuuriruumi.
Kõik algab inimesest ja tema motivatsioonist. Edukaks kultuurikorralduseks on vaja sädeinimesi ja taristut täitmaks meie kultuuri arengukava eesmärke. Arengukavas seisab: “Loovaks linnaks olemine tähendab ennekõike loomingulisust ehk loovuse väljendamist igakülgselt toetavat keskkonda, mille keskmes on loovisikud ja teised valdkonnas tegutsevad professionaalid. Pärnu eesmärk on olla kohalikele ja väljast tulevatele loovisikutele ning kultuuri- ja spordi professionaalidele atraktiivseks paigaks.”
Kuhu siis suunata tüür ja millal heisata purjed? Nüüd! Kultuurimeri, millel seilame, peab saama vettpidava laeva, et püsida teiste kõrval konkurentsis. Me vajame oma laeva, mis murrab läbi kõige marulisemast tormist ja paksemast jääst ning mille inspireerivad mastid paistavad kaugelt silma.
Näen praegu sära silmis noortel tegijatel, kes on valmis “merele” minema. Olen isegi üks neist. Ja kui me kõik ootame täna uut silda, ootavad kultuurikorraldajad oma maja. Juba mitu aastat ootame, kuid nüüd on aeg tegudeks, sest liiga kaua on kultuurirahvas töötanud läbipõlemise äärel õhinapõhiselt projektist projektini.
Näen praegu sära silmis noortel tegijatel, kes on valmis “merele” minema.
Tänu taevale, et meil on see, mis on. Kuid kui võrrelda haritud kultuuritöötaja palganumbrit mis tahes muu valdkonna omaga, tekib küsimus, kuidas üldse on nii võimalik. Seda enam, et Eesti kultuurivaldkond kaotas 2021. aastal oma käivetes pandeemiapiirangute tõttu 115 miljonit eurot.
Aga “kuni su küla veel elab, elad sina ka”. Praegu on võimalik käituda targalt, kui linna juhtiv võimuliit ja riik saavad kokkuleppele endise päästekomando maja asjus. Peavad saama – sest hoone funktsioon loomemajanduskeskusena rahvusvahelises võrgustikus on olla majakas ja inkubaator meie linna uue ja olemasoleva põlvkonna spetsialistidele.
Vaadake, kultuur ei korralda ennast ise. See on töö nagu iga teine ja selle tegemise aluseks on haridus ja vahendid. Olete ehk mõelnud Tartu või Tallinna (Euroopa kultuuripealinnad 2024 ja 2011) ägedate ürituste ja loominguliste inimeste peale. See on nii just seetõttu, et seal elavad ja töötavad eesmärkide nimel usinalt kultuurikorraldajad. Olgu siis ministeeriumis, agentuuris või loomelinnakus.
Meil on neid väga vähe ja veel vähem on vahendeid. Kuid usun, et me saame paremini. Seega on minu ettepanek võtta kokku olemasolev loominguline jõud, pista nad ühte majja, mis asub Laial tänaval, ja asuda tööle. Ma räägin kompetentsest terviklahendusest ühe katuse all, mille eesmärk on edendada Pärnu kultuurielu, muuta seeläbi meie enda elukeskkond rikkalikumaks ja Eesti inimestele aktraktiivsemaks.
Nii nagu on meil vaja Pärnu eest kostvaid hääli Toompeal, on vaja meie loomerahvagi hääled muuta kõlavaks Eesti kultuurikodades. Meie peale justkui loodetakse – küll te samuti ükskord oma asjad nii kaugele saate, et teidki kaasatakse suure laua taha. Pealegi, teil on ju suvi. Ei! Meil on ka sügis, talv, kevad ja oma talendid. Ja on aeg lahenduseks: koordineeritud loomemajandusüksus Pärnu linnas. Aasta ringi tegutsev. Munitsipaalmaja, mis pakub pinda muusikutele, kunstnikele, kultuurikorraldajatele, tantsijatele, näitlejatele, disaineritele, multimeedia spetsialistidele, käsitöölistele või vaimse tervise edendajatelegi.
Ja kui me kõik ootame täna uut silda, ootavad kultuurikorraldajad oma maja.
Visioon ja inimesed on olemas. Vajadus juba ammugi. Nüüd ohustab mainitud lahendust dissonants linna võimuliidus. Kultuurirahvas vaevalt ise endale midagi ehitada jaksab. Ei mahtunud me ju Pärnuga ka riiklikult oluliste kultuuriehitiste nimekirja – miks see nii läks? Oleme ikka alati vaeslapse rollis, kel pole tugevat häält, kuid kanname kõige raskemat koormat. See on tahutud Eesti põhiseaduse preambuli ridadesse. Meie peame “tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Linnas, kus meie omariiklus välja kuulutati. Mõelgem korra mainitud lause ja pika plaani peale. Leidke endas riigimehelikkust kogukonna huvide esiletõstmisel, sest mida kevadel külvad, seda sügisel lõikad.
Kui Pärnusse jõuab Rail Balticu kiirraudtee, avame ennast Euroopale. See toob meile seni harjutud Soome turisti kõrvale täiesti uue mõtteviisi Berliinist, Milanost, Viinist või Rotterdamist. Inimese, kas satub siia ehk jaanuariski. Temagi tahab meie teenused tarbida, sidemeid luua ja me peame olema valmis teda tervitama nüüdisaegses ja endast lugupidavas keskkonnas.
Me ei tohi kunagi muutuda linnaks, kus kohalik ei hinda oma kultuuriruumi ega ajalugu või ei oska oma lugu jutustada.
Helgem tulevik on meie enda teha. Teeme täna õige otsuse Laial tänaval asuva endise päästekomando maja kohta, sest meil on palju olulist juba olemas. Leiame enda hulgast spetsialistid, kes jagavad teadmisi ja on meie visiitkaardiks maailmas.
Väärtustagem inimesi, kes meil on, sest nende töö väärtustab kogu ühiskonda, ja külvakem maha seemnekultuur, mida lõigates oleme homme targemad kui täna.