Reportaaž ⟩ Higi, vaev ega ainumatki pisarat ehk Ainulaadne jõujuurikate võistlus Koidula koolis

Reimets harjutas eesmärgipäraselt. “Ma olen viimased paar nädalat ainult sedasama harjutust teinud,” tunnistas ta, märkides, et nädala eest suutis sama raskust lamades rinnalt suruda neli korda vähem kui äsja. “Väike tõus on olnud selle ajaga.”

Igat õpilast kõigest väest julgustav kehalise kasvatuse õpetaja Rahnik seletab aplauside ja tunnustushõigete vahel, et kui maja põhjalikul ümberehitamisel läinud kümnendi keskel rajati kooli keldrikorrusele jõusaal, hakkas jõujuurikaid juurde tulema. Mõni veedab kõik vabad hetked koolipäevast jõusaalis.

Rahnik selgitab, et igal aastal suruvad nad veebruaris kehalise kasvatuse tunnis teatud protsendi oma kehakaalust. Näiteks: 11. klassis peab iga noormees suutma suruda korra 85 ja viis korda 70 protsenti oma kehakaalust. “See on Harju keskmine, mis näitab ära elementaarse võimekuse,” märgib õpetaja. “Kui tahad kaks viit saada, lükkad 85 protsenti oma kehakaalust üles viis korda. Siis oled sa keskmisest tükk maad võimekam. Väga hästi mõjub, see on kõva stiimul.”

“Väga hea, tubli, hästi, Kaspar!” hüüab Rahnik järsku ja plaksutab heakskiitvalt soorituse lõpetanud noormehele.

Nagu võistluse nimi vihjab, tuleb nii rinnaltsurumises kui jõutõmmetes üles saada tonn. Alla selle ei lähe tulemus kirja. Näiteks: 50 kilogrammi tuleks rinnalt suruda 20 korda. Võidab aga see, kellel on suurim algraskus ja väikseim korduste arv. Rahnik toob veel näite, et nii 77,5 kui 80 kiloga tuleb tonni täissaamiseks teha 13 kordust. Ta täpsustab, et siis võidab muidugi see, kes surub 80 kilo.

Tõsi, neiud, kes on siin väga heas vormis, tonni siiski üles ei suru ega tõmba.

“Nii, Eke, läks! Üks, kaks …” hõikab Rahnik nüüd järgmisele õpilasele ja asub noormehele tema kordusi lugedes kaasa elama. “Hästi, Eke! Tubli, Eke! Väga hea!” aplodeerib õpetaja ühes publikuga.

Niisuguse formaadiga rinnaltsurumise ja jõutõmmete võistlust Rahniku teada üheski teises koolis ei korraldata. “Peame sellele patendi võtma,” muheleb ta.

Esimesel spordipäeval pärast kooli jõusaali valmimist läks Rahnik nelja–viie tugevama noormehega jõusaali. “Mõtlesime, mida seal teha ja siis iga vend lükkas 70 kilo. Üks neist siis ütles, et seda on liiga vähe,” meenutab õpetaja. Nad jõudsid tõdemusele, et eks siis tule rohkem suruda.

Nii sündiski Koidula kooli võistlus “Tonn üles”, kuhu igal aastal kutsutakse linna ülejäänud koolide õpilasigi, kes, tõsi, pole sinna väga kippunud. Mõni siiski. Üleeile toimus võistlus kuuendat korda.

“Võimas! Hästi, Dan!” plaksutab Rahnik taas. “Väga hea!”

Rahnik märgib, et tema on üksnes juhendaja, õpilased korraldavad üritust ise. “See kasvatab neid palju,” lausub ta. “Nad peavad kõigega arvestama: tunniplaani, õpetajate suhtumisega …”

Üleeilset võistlust korraldasid 11. klassi õpilased Hans Alfons Haljas ja Henry Sarapuu. Iga sooritus tehti kaasõpilasest peakohtuniku Kärolin Rohtla valvsa pilgu all.

“Nii! Me oleme valmis, viimane võistleja!” hõikab Rahnik, publik taustal plaksutamas ja huilgamas. “Tõsine keskendumine – see eeldab head sooritust!” julgustab ta valjult, lausudes seejärel vaikselt siinkirjutajale: “Ta ütles mulle, et tal on täpselt piiri peal, kas ta jõuab või ei jõua …”

Ilusti jõuab. Gregor Kuusk surub 62,5 kilo 16 korda – täpselt tonni.

Nüüd asuvad tugevad noored jõutõmbeid tegema. Rahnik meenutab, et mullu ei mahtunud Reinhard Rebase kõik raskused kangile äragi. “Nüüd tõime suuremad kettad,” sõnab õpetaja.

Kõigepealt asuvad võistlustulle aga neiud. Suurima raskuse – 90 kilogrammi – tõmbavad maast lahti Maria Viktoria Last ja Reya Soontalu, mõlemad kuus korda. Heas vormis tütarlapsed tõdevad, et jõutrenni teevad nad kogu aeg. Sellegipoolest tuli sisse väike ärevus.

“Ma pidin 100 kiloga tegema, aga ma ei julgenud,” avaldab Last.

“Mul oli samuti elu paanika, siin need kettad tundusid palju raskemad kui muidu,” lisab Soontalu. “Aga siin on kõik nii toetavad, elavad kaasa. See on hästi armas.”

Miks teile meeldivad jõualad? “Siis sa tunned end tugevana,” sõnab Last.

Soontalu toob esile, et see annab võimaluse tõestada, milleks sa võimeline oled, kui treenid, arened ja õigesti toitud.

Nii õpetaja kui õpilased lähevad silmanähtavalt elevile, kui nende ees püünel seisab Reinhard Rebane, jalge ees 250kilone kang.

“Tahaks öelda, et nagu looma jõud, aga nii ei sobi vist öelda,” lausub Rahnik. “Ütlen siis, et tõeline Kalevipoeg!”

Rahnik teeb saalitäiele rahvale ettepaneku, et iga kord, kui jõumees kangi maast üles tõmbab, ütlevad kõik kooris: “Huhh!”

Rebane kummardub, haarab kangist, kohendab maas taldu, sätib sõrmi ja ajab end siis kangi küljes pingule.

“Huhh!” möirgavad kaasaelajad.

Kang kukub esimese eduka jõutõmbe järel maha hirmsa mütsatusega.

“Huhh!”

Mütaki!

“Huhh!”

Mütaki!

“Huhh!”

Mütaki! Aplaus. Huilged. Kestvad kiiduavaldused. Järjekordne võistluste rekord on sündinud.

Punkti panevad võistlusele aga tugevad tütarlapsed, lõpetades võistluse sellega, millega poisid alustasid: rinnalt surumisega.

Rahnik selgitab, et nad katsuvad aasta ringi eri spordialadel võistlusi korraldada. Tõdedes, et jalgpallist ei saa üle ega ümber. Samuti mängivad noormehed ja neiud segavõrkpalli. Kunagine korvpallur ja korvpallitreener Rahnik tõdeb, et eks sedagi ala tule koolis elus hoida.

Koidulas korraldatakse sportmängude mitmevõistlust: geim ehk 25 punkti võrkpalli, kümme minutit saalijalgpalli ja kümme minutit korvpalli. “Igast klassist valitakse kaheksa õpilast, universaalid, iga mängu jaoks valitakse nende kaheksa hulgast õiged mängijad ja nii mängime ühe tunni jooksul kolm spordiala läbi,” selgitab õpetaja. “Väga lahe!”

Juurde on tulnud uuemad alad, näiteks kettagolf. Samuti võtavad õpilased mõõtu sulgpallis ja lauatennises.

Rahniku jutu järgi peavad koolispordi toimimiseks täidetud olema kindlad punktid. Esiteks peab üritus olema hästi organiseeritud. Iga võistlus olgu võrdlemisi lühike ja konkreetne, pole mõtet seda pikaks venitada. Igal juhul eeldab see koolis teatud hulka selle ala harrastajaid. “Muidugi peab olema ka üldine huvi,” nendib õpetaja. “Meil on see mass muidugi nii suur, et leiame iga ala peale tegijaid.”