/nginx/o/2012/03/08/1002876t1hcefe.jpg)
Taliteed, nagu nimetus ütleb, olid läbitavad hobuveokitega ainult talvel külmunud pinnasega. Nad on eelmiste põlvkondade elamisviisi vähesed säilinud märgid looduses – meie pärandkultuur.
Pean õigeks taliteedest kirjutada, sest mälestus neist võib vajuda unustuse hõlma.
Liikudes jahimehena looduses, olen leidnud mõne säilinud teelõigu, eriti lagerabas, kus sisse tallatud rajad on veel märgatavad. Suurem osa neist on siiski metsastunud.
Üks neist, tol ajal käidavaim, kulges Pärnu-Jaagupi kihelkonna Piltsalu külast üle raba Lavassaare maadele, Audru kihelkonda. Edasi juba metsaheinamaid pidi Saarde (Saare) külla, sealt suunaga Sauga mõisa lähedale, kust Pärnuni jääb üheksa-kümme kilomeetrit. Seda teed kasutasid Vahenurme, Linnamaa, Mäeküla ja Maima küla elanikud sõiduks nii linna kui heinamaadele heinte ja kütteturba järele.
Lavassaare külas, mäel 31 meetrit üle merepinna, töötas kaks tuuleveskit. Siin jahvatati viljast väga head püüli, lõigati sindleid. Siia sõideti veskile hoburegedega üle lageda raba Arest, Elbu külast.
Kolmas tee sai alguse jällegi Pärnu-Jaagupi kihelkonnast, Perekülast sõideti 2,5 kilomeetrit mööda raba Lavassaare järveni. Järve kõrgemat idapoolset kallast pidi kolm kilomeetrit ja siis Naba oja (Audru jõgi) äärt pidi kolm kilomeetrit Lavassaarde Müramaa taluni, sealt Jõõpresse.
Neljas teada talitee algas Koonga Tagaküla, Õepa, Kuhu küladest, kulges üle Lasma raba suunaga Audru kihelkonna Jõõpre Mõisakülla.
Viies talitee, kõige lühem, algas Lavassaare külast, kus oli 15 talu. Legendi järgi tulnud kolm inimest metsloomade rada pidi, leidnud Lavassaare mäe ja jäänudki sinna elama. Nimetatud tee on hästi säilinud, kuna seda kasutati veel 1960ndatel. Kutsutakse seda Palumäe–Saari teeks.
Minnes Lavassaarest Saari poole, ületame raba, jõuame Palumäele (mineraalne seljandik), edasi läbime heinamaa. See tee oli suvisel ajalgi hobustega sõidetav.
Vanal ajal käinud Lavassaare küla lapsed Saaril koolis, mis asunud ühes suuremas talus.