Valter Parve ⟩ Noored on hukas – kindel see, aga vanad?

Lumelükkajale "Jõudu tööle" soovida ei võta kellegi tükki küljest. Foto: Mihkel Maripuu

Kodutänava kastanid on suureks kasvanud ja nii tuli novembris pea ülepäeva lehti riisuda, tavaline toimetamine. Võrdlemisi tavaline (väga üksikud korrad välja arvatud) oli seegi, et mööda kõndivatel, suuresti ju siitkandi inimestel on suu lukus: ei kosta ei “tere”, ei “jõudu tööle”.

Ja siis tegin ühel päeval seda, mille pärast on mul tänaseni piinlik. Kui järjekordne väärikas proua oli vaikides mööda astunud, ütlesin talle “jõudu vaja!”. Ta seisatas, justkui ärgates oma mõtetest, ja ütles (sõbralikult) tere ning läks edasi. Inimesed vist ongi nii väga oma isiklike murede kammitsais, oli mul siis vaja torkida?

Nädal hiljem koristasin jälle tänavat, kui eemalt ligines kamp noormehi, ilmselt Raeküla koolist ja ilmselt poekäigul. Sooviti jõudu ja siis veel üks kord jõudu. Peatasin rehitsemise, astusin nende juurde ja pakkusin välja oletuse, et nad on vist eestlased. Sellega jäädi nõusse. See ülimalt meeldiv kogemus viis mõttele, et ju on poistel toredad kodud, et kool oskab kombekat käitumist õpetada, et ehk (kõik) noored polegi veel hukas.

Ei taibanud tookord rohkem pärida, aga kui nüüd paar päeva tagasi lund lükates ühelt koolipoisilt jälle vana eesti kombe kohaselt “jõudu” kuulsin, siis küsisingi: eeskujuks kool või kodu või mõlemad? Vastus oli pisut üllatava, aga seejuures täiesti ammendava sisuga: “Kui kodus ise igasuguseid töid tuleb teha, oskad pingutust hinnata.”