Karjääri lõpetanud olümpiasangar nimetab end omamoodi rekordimeheks

2012. aasta Londoni olümpialt meenub rõkkav publik. "Kui tavaliselt kuuled rahva järgi, et finiš on lähedal, siis Londonis elas rahvas tribüünil nii kõvasti kaasa, et juba palju kaugemalt oli neid kuulda," räägib Andrei Jämsä. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees

• Andrei Jämsä elu on sõudmisega nii tihedalt põimunud, et isegi pulmapäeval käis ta vee peal.
• „Kui väsid, aga ta naeratab sulle ja ütleb, et armastab sind ... See paneb sulama.“
• Mida aeg edasi, seda lihtsam oli ootuste ja pingega toime tulla.

Suve lõpp tähistas olümpiapronks Andrei Jämsä elus uue peatüki algust: selle asemel et hakata oma 27. sõudehooajaks valmistuma, jättis ta profikarjääriga hüvasti, istus koolipinki, võimleb ülejäänud kehakultuuritudengitega kõrvu rööbaspuudel ja harjutab ujumiseksamiks.

Nüüdseks endine tippsportlane plaanib kaks aastat tagasi uuenduskuuri läbinud Pärnu sõudeklubis paari aasta pärast diplomiga treenerina tööd alustada. Aga juba praegu näeb Jämsät siin tihti: kui ta parasjagu sõudeklubi asju ei aja, treenib ta paigas, mida on 26 aastat saanud nimetada enda teiseks koduks.

Andrei Jämsä tegutseb Pärnu sõudeklubis juhatuse liikmena, aidates näiteks võistlusi korraldada. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees

Rääma tänava sõudeklubi mängib Jämsä elus nii olulist rolli, et hüppas sealt pulmapäevalgi läbi. "On ju kohti, kust enamik läbi käib, pilti teeb," räägib ta, kuidas pidurõivais noorpaaril tärkas mõte minna kaunistatud õppepaadiga jõele. "See on siiamaani kasutusel. Tavalisse kahesesse on natuke riskantne istuda, aga seda tehakse ka."

Kaheksa tiitlivõistluste medalit neljapaadis võitnud mees ei osanud 1996. aastal Tatjana Jaansoni kutsel trenni tulles nii moodsatest tingimustest unistadagi. Meelde tulevad hoopis Mäe tänava angaari treeningusaal, kus käed külmusid mõnikord kangi külge, ja saunamaja, kus seltsi pakkusid prussakad. Indu see ei vähendanud, vaid olümpiasangari arvates kasvataski iseloomu.

Armastus esimesest pilgust

Jämsä lapsepõlv möödus Räämal poistega korv- ja pesapalli hoovis mängides. Kurikad tegid nad ise ja pesapalli asemel käras tennisepall ka. "Kes ei olnud nii osav, et tennisepallile peenikese kurikaga pihta saaks, pani laiema lauaga. Ja kui meil korvpallipost katki oli, läksime Niidu tänava lõpust palke küsima. Panime palgile ise rõnga külge," jutustab spordimees.

Sõudmise juures on Jämsät hoidnud treeningute vaheldusrikkus ja armastus värskes õhus treenimise vastu. "Kohe, kui vesi lahti läks, võis kas või null kraadi olla, ikka läksin vee peale," toob Jämsä näite. Algusest peale on tema ja sõudmine olnud lahutamatud.

Kaur Kuslap (paremal) ja Andrei Jämsä. Foto: Fred Killing

Esimesest ühepaaditrennist on Jämsäl meeles, et ümber ta ei läinud, aga ei saa välistada, et teises nii läks. Ta lisab itsitades, et kummulikäimise poolest on ta omamoodi rekordimees: tegijal ikka juhtub. "Läksin sel aastal enne EMi ümber, sõitsin nendesse postidesse (kollased poid sõudestaadioni märgistamiseks, M. P.)," osutab ta jõele. "Kolm aastat tagasi läksime Kauriga (Kaur Kuslap, M. P.) kahesega ümber. Justkui profid, võib ju varem tullid (aeru tugi paadi parda küljes, M. P.) lahti keerata, ajasime juttu ja läksime ümber. Terve Viljandi noorsportlaste punt ja Ruth (treener Ruth Vaar, M. P.) naersid."

Tippude sporditeed varjutavad vigastused – kel rohkem, kel vähem. Ei pääsenud neist Jämsägi. Karjääri lõpetamise mõtted küll käisid madalseisu ajal peast läbi, kuid ta suutis need eemale tõrjuda. "Eks võitledki kogu aeg endaga ja mõtled, et ei loobu ja jõuad pärast vormi tagasi. Lihtsalt lähed ja teed, proovid asendust leida, treenida valu tekkimiseni või läbi valu," vastab ta küsimusele, kuidas vigastusperioodil motivatsiooni leidis.

Neljadele olümpiamängudele tagasi vaadates meenub üht-teist värvikat. Pekingi olümpiakülas nägi Jämsä lahkunud korvpallilegendi Kobe Bryantit, turvamehed ümber, et pildi- ja autogrammisooviga fännidest kaassportlasi ohjata. Sööklas jäi kord silma ujumistäht Michael Phelps, kes püüdis kapuutsi alla varjuda, et mitte tähelepanu äratada.

Jämsä kirjelduse kohaselt kohtab olümpial sportlasi sõna otseses mõttes igat mõõtu: mõnele ulatus 184sentimeetrine pärnakas vaevu õlani, samal ajal pakkusid kontrasti pisikesed, lapseohtu võimlejad.

Oma viimastest mängudest Rio de Janeiros on meelde jäänud lõhkenud kraani tõttu puhkenud veeuputus olümpiakülas ja slummid, millega Jämsä tutvus tänu ettevõtja Vallo Kappaku semule: omapäi olnuks liiga ohtlik seiklema minna. Samuti meenuvad pikad järjekorrad olümpiakülade McDonald’sis ja närvipinge Ateenas.

Andrei Jämsä (vasakul) ja Tõnu Endrekson. Foto: Jaanus Lensment

"Minu poolfinaalsõit hakkas vist juba öösel, ei saanud normaalselt magada, kõik keerles peas. Mida edasi, seda rahulikumaks. Viimasel olümpial ei olnud seda enam üldse," meenutab Jämsä oma tundeid esimestel olümpiamängudel Ateenas neljapaadi starti oodates. "Noorena on see eriti raske, kui sulle pannakse ootusi. Viimasel olümpial seda enam üldse ei olnud, ju siis arened vaimseltki."

Sünnipäevakink peletab väsimust

Pingete maandamiseks ei teinud Jämsä enda hinnangul midagi harukordset: veetis sõpradega aega ja vahetas paadi mõneks ajaks millegi muu vastu. "Pikki rattamatku Alekseiga (kunagine klubikaaslane, nüüdne Tallinna sõudeklubi treener Aleksei Lipintsov, M. P.) igatsen siiani," lausub vestluskaaslane. "Ma ei olnud päris paipoiss, kes üldse kuskil ei käinud ega midagi ei teinud. Ka pidudel on käidud, aga väga harva. Režiimi pidi kogu aeg järgima."

Juba peaaegu neli aastat on Jämsä väsimust ja muremõtteid peletanud Andriana, kelle sünd, muide, oli papa sünnipäevakingitus: 14. veebruar on selles peres topeltpidulik. "Esimene aasta õnneks olin palju kodus ja jõudsin vaadata, kuidas ta kasvab. Kui see oleks olnud nagu eelmised perioodid, siis poleks last näinudki," nendib ta, viidates nädalaid väldanud laagritele ja välisvõistlustele. "Praegu ta hakkab naljadest aru saama. See on vägev. Ta on sinu väike inimene, kõige lähedasem. Kui väsid, aga ta naeratab sulle ja ütleb, et armastab sind ... See paneb sulama."

Et aastate jooksul meediasse jõudnud segastest suhetest ja otsustest hoolimata ei ole Jämsäl enda sõnutsi sõudmise kui spordiala vastu põlastust tekkinud, ei jää aerud ellingunurka tolmu koguma. Kui klubi vajab ja vorm vähegi lubab, istub hea meelega Eesti meistrivõistlustel kaheksapaati. Küll kinnitab ta, et pikki ergomeetrisõite ei kavatse enam kunagi teha. "See on nüri ja igav," põhjendab ta. Kes sõudmist lähemalt nuusutanud, ilmselt noogutab seepeale.

Perekeskne ja otsekohene

Tunneme Andreiga üksteist juba lapsepõlvest. Ta on selline sõber, kes vajadusel on alati olemas. Meid ühendas kirg spordi vastu ja unistus jõuda maailma paremikku omal alal. Vähemalt keegi meist jõudis sinna! Kaheksa medalit tiitlivõistlustelt – polegi midagi lisada!

Andrei on perekeskne ning sõbrana usaldusväärne, aus ja abivalmis. Ta on sihikindel ja töökas kõiges, mis puudutab sõudmist ja eesmärkide täitmist sellel alal. Vestluse käigus võis Andreid tihti märgata peegli ees sõudetehnikat lihvimas. Samuti on ta unustanud ennast vee peal nii, et on kanalitel, jõgedel, järvedel asjadele otsa sõitnud või on veekogu ootamatult otsa saanud.

Meeskonnasportlasena on ta toetav ja otsekohene, avaldades oma arvamust, mis koondises ei pruukinud kõikidele meeldida. Rutiinitaluvus on üks tema põhilisi tugevaid külgi spordis.

Oleme talle tänulikud vägevate emotsioonide eest, mida ta on meile pakkunud!

Naabripoiss ja kunagine tippaerutaja Danek Tšuškin,

kunagine klubikaaslane ja sõudetreener Aleksei Lipintsov

Säravamad tulemused

Rio olümpial pronksmedali teeninud sõudjad (vasakult): Kaspar Taimsoo, Allar Raja, Andrei Jämsä ja Tõnu Endrekson. Foto: Tairo Lutter

Rio de Janeiro OMi pronks neljapaadiga (2016)

kolm MM-pronksi neljapaadiga (2005, 2006, 2015)

kolm EM-kulda (2008, 2012, 2016) ja üks EM-hõbe neljapaadiga (2011)