Loodusvaatlus ⟩ Tänavavalgustus võib musta kuuega linnul laulu lahti võtta

Musträsta isaslind. Foto: Karl Adami

Aasta ühe kõige lühema päeva lõpus, veidi enne hämaruse laskumist, hakkas lumel silma tume tomp. Et pasknäärid kekslevad pidevalt ümbruskonnas, ei pööranud ma kogule kohe erilist tähelepanu. Kui see aga mööda lumepinda edasi hüples ja rasvatihaseid mitmesse ilmakaarde lendu ehmatas, endal sabasuled pisut taeva poole suunatud, tundsin ära musträsta.

Neid tumedakuuelisi rästaid võib meil talvisel ajal liikuda kuni 10 000 isendit. Enamasti hoiavad nad lume ja külma ajal asulatesse ja rannikule, kus leidub enam nii toidupoolist kui on ka pisut mahedam kliima. Hoolimata üpriski suurest talvisest arvukusest, pole mul musträstaid kodukülas õnnestunud igal talvel kohata. Neile pole siin meelepärast nokaesist. Jah, kadakatel on küll hulga sinipõskseid käbisid ja lodjapuudel lademes punaseid külmanäpistatud vilju, kuid need lähevad nondel sulelistel käiku viimases hädas.

Sel musträstal polnud vist midagi muud süüa kui just neid, üle kümmekonna lodjapuumarja ta ühel toiduretkel ära ei tarvitanud ja neidki kugistas justkui vägisi. Hoopis parema meelega nokkis ta aias väikseid teravilja-rasvapalle, kuid neile ei saanud alati ligi. Ikka olid pallidel kõõlumas sinitihased, suur-kirjurähn või hoopiski kamp pasknääre, kellest teised sulelised kipuvad juba eos eemale hoidma.