Jõulujutt ⟩ Araucaria ehk kuusepoiss

Kuusepuu. Foto: Urmas Luiks

On jõuluhommik. Konrad istub talukambri nurgas, põhjapoolse akna all kiiktoolis, kummalgi põlvel üks lapselaps. Klaasi taga langeb laia lund – nii paksu, et hoovi piiravat kuusikut pole läbi tuisuteki nähagi. Meeleolu ja õhustik on täpselt selline, nagu jõuluajal peab: lumevaip rahustab, aga hinges on siiski väike elevus. Raadios mängivad jõululaulud, ahjust tuleb piparkoogi- ja pliidilt glögilõhna, soojus ajab varbad villaste sokkide sees mõnusalt krussi ja põsed õhetama. 

Ühtäkki sakutab väike Priidik vanapapat hommikumantli hõlmaist: “Vana, aga miks meil jõulupuud ei ole? Kõigil teistel ju on.”

Vana Konrad vaatab lapse suurtesse silmadesse ja suunab siis pilgu õue, vaevu paistvale metsatukale, ja mühiseb omaette. “Latsed, on aeg teile üks lugu rääkida,” lausub ta siis ning tõmbab Priidiku ja Paula endale sügavamale põue …