
On jõuluhommik. Konrad istub talukambri nurgas, põhjapoolse akna all kiiktoolis, kummalgi põlvel üks lapselaps. Klaasi taga langeb laia lund – nii paksu, et hoovi piiravat kuusikut pole läbi tuisuteki nähagi. Meeleolu ja õhustik on täpselt selline, nagu jõuluajal peab: lumevaip rahustab, aga hinges on siiski väike elevus. Raadios mängivad jõululaulud, ahjust tuleb piparkoogi- ja pliidilt glögilõhna, soojus ajab varbad villaste sokkide sees mõnusalt krussi ja põsed õhetama.