T, 7.02.2023

100aastasel Henno Sepal on tulnud jõule pidada nii põhjapoolusel kui Siberi taigas

Anu Jürisson
, kultuuritoimetaja
100aastasel Henno Sepal on tulnud jõule pidada nii põhjapoolusel kui Siberi taigas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kaunis emakeel, millest võõras aru ei saa, on võimaldanud Henno Sepal tähistada jõule ka siis, kui seda ei tohtinud. Püüdsime 100aastase vanahärra pildile kodulinnas Pärnus Iseseisvuse väljakul.
Kaunis emakeel, millest võõras aru ei saa, on võimaldanud Henno Sepal tähistada jõule ka siis, kui seda ei tohtinud. Püüdsime 100aastase vanahärra pildile kodulinnas Pärnus Iseseisvuse väljakul. Foto: Mailiis Ollino

Üle sajandi elanud Henno Sepale on detsember ikka tähendanud jõuluvanaks ja pidudel pillimeheks käimise aega.

Sepa elus on ette tulnud igasuguseid jõule, ka siis, kui neid pidada ei tohtinud. Kaasvangidega maakera ühes külmemas paigas ja uluvate huntidega öises taigas. Lapsepõlvemälestustes annab aga selle päris õige jõulutunde suur kuhi pehmeid õlgi toapõrandal, need olid siis enesestmõistetavad ja käisid pühade juurde.

Veel kümme aastat tagasi pidi 101. eluaastat käiv vanahärra pühade eel iga kord posti panema ja välismaa poole teele saatma 60 jõulukaarti, sest nii palju läkitati jõulutervitusi talle. Kuidas sa siis vastu saatmata jätad! Hulk kaarte tuli tal teele saata nüüdki, mõnikord võtab kirjavahetus terve päeva.

Markide ja postkaartide kogumine on olnud Sepa kirg: ainuüksi lõppeval aastal on ta oma arvutuste järgi ostnud kaaskogujatelt 12 600 postkaarti.

“Praegu Valgast tuli pakkumine veel viis kasti. Ma olen kõige rohkem ostnud korraga 50 000 postkaarti – kümme banaanikastitäit, nii ma saan odavamini,” muheleb kollektsionäär.

Aastaid on Sepp teinud koolides ja asutustes oma jõulukaartide näitusi, ise ütleb ta, et see loob jõulumeeleolu. Praegugi olla need  Jõõpre koolis ja Pärnus Metsa 10 sotsiaalkeskuses, kus ta iga nädal bridži mängib. Palju postkaarte on ta jaganud lahkelt laialigi: nii lastele, et neil huvi tekiks, kui muuseumidele.

Jõuluvana tegi Sepp viimati mõni aasta tagasi, enne koroonapandeemiat, ent pulmavanem oli ta tänavu augustis. See oli tema 614. pulm. Sünnilt saarlane, suurema osa elust pärnakas, on tal pika elu jooksul üsna ekstreemseidki pühi ette tulnud.

“Ljublju tebja, rodina”

“No sõjas jõulusid polnud,” nendib Sepp. “Ma olin ju kuus aastat sõjaväes. 1941. aastal esimesel jõulupühal jõudsime parajasti raudteevalvesse Pihkva oblastisse. Partisanid lõhkusid raudteed ja siis me käisime patrullis kogu aeg seal raudteed pidi, et ei lõhuks, tagala pidi olema tugev. Aga häda oli selles, et kole külm talv oli: üle 30 kraadi. Kes talve vastu pidas, sai medali,” jutustab ta.

Märksõnad
Tagasi üles