Jutustus ⟩ Ma ei teadnud, ausalt! Nii ootamatult läinud! ehk Metanool

Viinapits ja leivakäär. Foto: Eero Vabamägi/Postimees

Tumedates tuultes tapvalt tugevalt tuiskas tuhat teravat tolmutera. Millist valu võisid need vaid tema läbija näol tekitada! Sellise ilmaga loodusesse minek tundus millegi säärasena, millele üksnes püstihull võinuks mõelda. Kõrgustesse kasvanud hanged hakkasid meenutama Sajaanide laugeid, kuid müstilisi ja meile siin Euroopas tundmatuid tippe. Tuul peksis kõike, mis püsivalt maaga ühenduses. Keerutas katuseplekki, justkui kaalunuks need vaid doole¹.

Toasoojast oli siiski küllaltki muretu jälgida, kuis nahkadesse mässitud kogud kui burlakid Volgal täiest väest tööd rabasid, et valget mahasadavat ollust veidikenegi minema heita. Kell hakkas saama kaheksa.

Siis ulatas Leho mulle järgmise klaasitäie viina. Nüüd täitis ta enda klaasi, mina ootasin. Märkasin, kuidas tema silmist peegeldus rõõm. Vajusin hetkeks mõttesse, sest ei suutnud meenutada, millal viimati olin tema silmis näinud säärast rõõmuhelki ja õnne. Suurest rahuldusest olid tema käedki värisemise lõpetanud. Klaas sai täis. Leho tegi ettepaneku võtta suve terviseks. Suvi oli talle alati meeldinud. Jaanikuu oli tema, aga ka tema noorema poja sünnikuu. Olin pakutud toostiga nõus ja kibe märjuke kadus kõrist alla kui sügisene vihmavesi rentslisse. Jätsin natuke veel järgmise toosti tarbekski, kuid Leho oli endale valatud sada grammi ühe nokatäiena ära joonud.