Andri Arula ⟩ Sõnnikut, märtsiks rohkem sõnnikut

Soditud reklaamplakat. Foto: Urmas Luik

Tänapäeva ühismeedias ei üllatu enam keegi, kui argumenteeritud väitele tuleb vastuseks sõim, üle lause minnakse halvustavalt isiklikuks ja asesõna „teie” tuleb kasutusele ainult siis, kui kedagi on kusagil palju.

Kui sõimlejat hurjutada, muutub sõim räuskamiseks, solvangud ähvardusteks ja lõpuks leitakse, et selline käitumine ühismeedias on igati normaalne, nagu on normaalne käimla külastamise järel käte pesemine. Olukord muutub veel märkimisväärsemalt, kui kõne alla tulevad kellegi poliitilised vaated. Sel juhul ei vaevuta oponenti kuulamagi, esitletakse sotsiaalmeediast silma jäänud (eba?)tõdesid ja parimal juhul vastaspool lõpuks blokitakse.

Eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad siiski vaid reakodanikele. Ühiskonnategelaste puhul, olgu nad siis lauljad, näitlejad, arvamust avaldavad kodanikud või kogunisti poliitikud, on eelkirjeldatu oponentide pakutavast vaid osake. Siis ei moodustu pooldajatest ja vaenajatest enam võitluspaarid. Tekivad võitlusgrupid, mis arvutiklaviatuuri klõbinal üksteist vastastikku sopaga üle valavad. Soppa kallates läheb käiku kõik, lahingus ei tunta vennaarmu ja tihti liigutakse mõtlemiselt täiskasvanust tagasi puberteeti. Kuidas?