/nginx/o/2010/10/12/448049t1h85dd.jpg)
Nii kirjutas kunagi luuletaja Juhan Liiv, kellele loodus oli kinkinud suure ande, aga mitte tänapäevast jumalat – raha. Ja mis ongi näljasele parem kui soe leib või sai. Ja iialgi pole see nii imeline külmana.
Sooja leiba, mõtelge!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole enam seda lõhna, maitset ega imet, mis vaimustanud iga näljast.
Meie kuurortlinna tahetakse sellest imest aga ilma jätta, nagu poleks siin kohta ega võimalust leivaküpsetamiseks. Keegi arvab oma tarkusest, et küllap käib sellele provintslikule pärnakale külm sai ja leib ka.
See härra X teab ju paremini, et tunde seisnud, plastikaati mässitud saia- või leivakäntsakas, mis on oma maitse kaotanud, kõlbab provintsilinna elanikule küll.
Peaasi, kui asja korraldaja ”tarkpea” organiseerib erakordse tsentraalse küpsetuskeskuse, mille laadset enne pole olnud. Las riik näeb, kui novaatorlik ja uudne-erakordne on see idee! Kui asi käigus, siis küllap nad lepivad.
Mis neil üle jääb. Nad on ju alati leppinud igasuguste hullustega. Isegi kommunismi on vaikselt oodatud.
Omal ajal räägiti niisugust lugu: inglane, prantslane ja Jossif Stalin vedasid kihla, kes neist paneb koera sinepit sööma. Inglane pannud sinepi lihale, koer limpsanud liha küll ära, aga sinepi jätnud järele. Prantslane meelitanud viisakalt, aga ei midagi. Jossif tõmmanud sinepi koerale nina peale ja see lakkunud ebameeldivuse sealt ära, sest kuidas muud moodi ta sellest lahti oleks saanud.
Ajaloost on nii mõnigi õppust võtnud, aga alati see muidugi ei õnnestu.
Lätlane rajas Pärnusse Ülejõele leivakaupluse ja küpsetab samas leiba. Sooja leiba, mõtelge! Aga proovigu pensionär või tööinimene libedaga ja külmaga teisele poole jõge minna. Osa teed jala ja osa teed bussiga, teadagi, see maksab ja võtab aega.
Pärnus lõpetati Lahe saia küpsetamine. Tuuakse Tartust (vahemaa 180 kilomeetrit), plastikaati mässitud ega ole sel enam endist maitset.
Mida teab üks provintsipensionär leiva-saiatsentrumist, kõikide küpsetiste impeeriumist! Mõne mehe meelest on see midagi erakordset, näitab tema kõrget intellekti ja organiseerimisvõimet.
Kahjuks kannatab väike inimene, eriti pensionär, aga ka töölkäija, sest jõe teisele kaldale lätlaste poodi minekuks pole alati aega ega jõudu.
Kirud mõttes tölplaslikke toimetamisi, suurushullustusi ja lepid viletsama palaga või hakkad ise küpsetama.