Retrokuningas Elmu Sadulsepp: Moodsat diskot ma enam teha ei oska

Muusika ja raamatud käivad Elmu Sadulsepal käsikäes. Legendaarne retrodiskor on laitmatu mäluga, oma elust pajatab ta pea kuupäevalise täpsusega. Foto: Urmas Luik

Diskoritöö oli, on ja jääb, ka 60aastaselt kütab retrokuningaks ristitud Elmu Sadulsepp retromuusikaga klubisid kuumaks. Küll on sellest saanud rohkem leivakõrvase teenimine.

Te olete siin raamatukogus vist tuttav nägu: igal korrusel tuntakse ära ja uuritakse, mida seekord laenutama tulite.

Küllaltki tihti käin, jah, siin. Nii raamatuid kui plaate lappamas. Arvutis ka, saab Youtube’is videoid vaadata.

Olete varem öelnud, et teie kujunemisel on tähtsat rolli mänginud just raamatud. Et olite kooliajal vaikne poiss, kes peitis ennast raamatute maailma.

Kuskil 2. klassist on mul see lugemishuvi. Veetsin lapsenagi tihti aega raamatukogus.

Millal raamatud vinüülide vastu vahetusid?

Raamatud ja muusika käivad käsikäes. Loen palju just muusikaajaloo kohta.

Muusikaga puutusin tegelikult kokku alles siis, kui meie majja tuli raadio. Olen kurtide vanemate laps. Isa kinkis õele 8. klassi lõpetamise puhul raadio – Serenata. Sellest ajast sai väikese poisina kõvasti raadiot kuulatud. Plaadimängija oli samuti, mäletan, et õe sõbranna tõi meile ühe nõukogudeaegse kogumiku, kus oli peal biitlite “Girl”.

Sõbral oli ka makk ja korralik grammofon. Aga uuemat lääne muusikat oli tol ajal raske saada, praegu tuleb uksest ja aknast. Siis pidid korralikult võimlema. Kui kellelgi välismaal sugulasi oli, saadeti sealt, Soomest näiteks. Põhja-Eesti oli paremas olukorras: seal oli võimalus vaadata Soome TVd.

Plaatidega tehti vahetust, laenutati. Aga selleks pidi olema usaldusväärne. Nii väärt kraami naljalt su kätte ei antud.

Kui ise 8. klassi lõpetasin, siis isa ja õde kinkisid mulle kella ja transistorraadio. Vaat see oli juba pidupäev, sellega sai Luxembourgi (Radio Luxembourg) kätte. Sealt kuulis lääne muusikat. Kui minu põlvkonna inimestega rääkida, ütleb enamik, et olid kõvad Luxembourgi kuulajad.