Ornitoloogiaühing kutsub veelinde vaatlema

Copy
Kühmnokk-luiged kogunevad talviti jäävabasse kohta, et vee alt toidupalu leida.
Kühmnokk-luiged kogunevad talviti jäävabasse kohta, et vee alt toidupalu leida. Foto: Toomas Huik

Eesti ornitoloogiaühing (EOÜ) kutsub eeloleval nädalavahetusel nii algajaid kui kogenud linnuhuvilisi vaatlema aasta lindu auli ja ülejäänud veelinde.

Praegu on hea aeg jälgida käesoleva aasta lindu auli, kes talvitab suurte parvedena Eesti rannikuvetes ja kelle arvukust saavad ornitoloogid peamiselt hinnata kesktalvise veelinnuloenduse andmete alusel. 

EOÜ valis tänavuseks aasta linnuks auli, kelle sulestiku värvus sõltub aastaajast ja soost. Isaslinnu tunneb ära niitjalt pikenenud keskmiste sabasulgede järgi, mis on liigi isaslinnu kindel tunnuss. Ka on puhkesulestikus isalinnul pea ja kael valged ning põsel iseloomulik pruun laik. Tavaliselt nähakse Eesti vetes sellise sulestikuga linde askeldamas talvisel ajal. Emaslinnu sulestik on isenditi erinev ja noorlinde ja eri sulgimisastmetes linde määrata pole kerge.

Alanud aasta lind on aul, keda võib näha kõikjal Eesti rannikuvetes. Jaanuari keskpaigas algab aulide pulmamäng (pildil pulmarüüs isalind), millest osavõtust annavad linnud märku kõlava lauluga: “Ah-aa-aulik, ah-aa-aulik!”.
Alanud aasta lind on aul, keda võib näha kõikjal Eesti rannikuvetes. Jaanuari keskpaigas algab aulide pulmamäng (pildil pulmarüüs isalind), millest osavõtust annavad linnud märku kõlava lauluga: “Ah-aa-aulik, ah-aa-aulik!”. Foto: Uku Paal

Arktiline veelind aul on haneline, kes talvitub alati Läänemerel ja veedab siin kandis ligikaudu kaheksa kuud aastas. Aulile pööratakse suurt rahvusvahelist tähelepanu, kuna liigi arvukus maailmas langeb hoogsalt ja selle peatumist ei ole näha. 

Loodushuvilised, kes linde veel hästi ei tunne, saavad vaatlusi alustada sisemaa veekogudel, kus põhiline talvitaja on hästi tuntud sinikael-part.

Kes end linnutundmises tugevalt ei tunne, saab seiret teha siseveekogudel sinikael-parte lugedes.
Kes end linnutundmises tugevalt ei tunne, saab seiret teha siseveekogudel sinikael-parte lugedes. Foto: Toomas Huik

Iga-aastasel kesktalvisel veelinnuloendusel tuleb veelinde vaadelda kas avatud veega mererannikul või siseveekogul. Kirja peaks panema kohatud linnuliigid ja nende arvu, täpse vaatluskoha ja -aja, jää- ja ilmaolud. Mererannikul vaatlejatel tuleks üles märkida seegi, kui mitu protsenti loendusala kaardil olevast vaatlusalast ehk -sektorist kaeti.

Andmed sisestatakse töölaual PlutoF või rakenduse PlutoF Go kaudu või pannakse kirja vaatlusankeeti, mis tuleb 31. jaanuariks saata kesktalvise veelinnuloenduse koordinaatorile Leho Luigujõele meiliaadressil leho.luigujoe@gmail.com.

Kesktalvise veelinnuloenduse juhendi, vaatlusankeedi ja ranniku loendusalade kaardid leiab EOÜ kodulehelt www.eoy.ee/kesktalvine-veelinnuloendus. Oodatud on andmed ka jaanuari muudel päevadel vaadeldud veelindude kohta.

Rahvusvaheline kesktalvine veelinnuloendus International Waterbird Census on toimunud 1967. aastast eesmärgiga hinnata vee- ja rannikulindude asurkondade seisundit.

Tagasi üles