Helle Kullerkupp ⟩ Tervishoid ja sotsiaalsüsteem vajavad taaskäivitust

See, et tervishoius on pidevalt vaja lisaraha, on teemaks ajast aega. Alati võib küsida, kas seda raha kasutatakse otstarbekalt. Foto: Remo Tõnismäe

Järjest enam räägitakse inimkesksest tervishoiust, inimese valikuvabadusest ja kaasamisest oma tervist puudutavatesse otsustesse. Inimkeskne tervishoid tähendab arsti ja patsiendi võrdväärset suhtluspositsiooni, mille eeldus on patsiendi õigus isiklikule ja teisele arvamusele, kaasatusele raviotsustes ning mis välistab igasuguse survestamise ja halvustamise.

On eetiline, et vaktsineerimine ja ravivalik jäävad lõplikult patsiendi otsustada. Sama põhimõte peab säilima lapsevanemate tehtud otsustes, kui see puudutab nende alaealiste laste tervist.

Uus suund on lõimitud tervishoiusüsteem, mis tähendab eri spetsialistide, tugiteenuste ja sotsiaalsüsteemi kaasamist, saavutamaks parim ravitulemus. Eesmärk on ideaalne, kuid kui abivajaja ei pääse tervishoiusüsteemi juba esmatasandil, on võimatu seda ideoloogiat ellu viia. Suurim probleem on ravijärjekorrad, personali- ja rahapuudus. Muudatuste tegemine võtab liiga palju aega. Kriis on kohal.

Elu Eestimaal 21. sajandil ei saa jätkuda nii, et arstiabi on üha kättesaamatum, ravijärjekorrad pikenevad ja inimeste omaosalus, et arstiabi saada, aina suureneb. Tervishoiuteenuste puhul on omaosalus kasvanud 20–25 protsenti. Kõige enam (30 protsenti) kulub ravimitele ja 28 protsenti hambaravile. Katastroofilistes makseraskustes on üle 60aastane üksi elav pensionär.