/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/16/15082556t1h95db.jpg)
- Gerda Kordemets: "Ma väga loodan, et sellest raamatust saab Jürist päris hea pildi."
- Teoses hakkab olema palju äratundmisrõõmu, meeldetuletamist ja nalja.
Kui Gerda Kordemets paar aastat tagasi Jüri Vlassovi elust raamatu kirjutamist alustas, piirdus tema enda pagas legendaarse Kuldse Trio liikmega teretutvuse ja teatrilavastuste salvestamisega, kui ta töötas aastaid teles ja Vlassov samal ajal Endla teatris.
“Eks me tundsime ikka ja nad (Kuldne Trio, toim) olid minu jaoks mingil ajal suured iidolid. Kui sündis muusikafilm “Võõrad öös”, olid nad ikka väga kuulsad poisid. Aga me ei olnud enne kuigi tihedalt kokku puutunud,” märgib ta.
Peagi valmiv raamat hakkab kandma pealkirja “Nagu võilill tuules. Jüri Vlassovi kuldne elu trioga ja triota”. Kordemets tunnistab, et siin mängis rolli veidike juhuski ja tegelikult võinuks see raamat kanda hoopis muud pealkirja ja olla suisa kellegi teise elust.
“Kirjastus Pegasus tegi ettepaneku, et ma kirjutaksin neile mingisuguse elulooraamatu ja ma kuidagi ei leidnud algul objekti, kes mind käivitaks ja kes ka nõus oleks. Sealt käis alguses läbi igasuguseid toredaid nimesid, nagu Andrus Vaarik ja Laine Mägi või Tarmo Leinatamm,” loetleb Kordemets. “Ja siis millalgi Tiina Laanem ütles, et kuule, aga Kuldne Trio! Ja mina küsisin täiesti juhmilt, et heldeke, kas neist siis ei ole raamatut,” muheleb ta.
Ja mina küsisin täiesti juhmilt, et heldeke, kas neist siis ei ole raamatut.
Gerda Kordemets
Selgus, et paar poolpila-pulalugu on tõesti juba olemas, “Kuldne Trio. Ausalt ja avameelselt”, Mihkel Smeljanski ja Jüri Vlassovi enda kirjutatud.
“Siis juhtus see lugu, et Mihkel suri ära ja ma olin suhteliselt nukras seisus: kuidas ma ilma temata seda raamatut teen.
Võtsin mõtelda seda asja ja siis see fookus keeras väga loogiliselt Jüri peale. Ütlesin: kui Jüri tahab, et me seda teeme, siis teeme. Kuna nad olid nii kuulsad, on neil võib-olla lihtsalt kõriauguni sellest tähelepanust. Aga Jüri oli kohe rõõmsalt nõus,” kinnitab Kordemets, et neil on väga lõbus olnud.
“Oleme teinud seda Jüriga kaks aastat Vlassovite kodu köögis Pärnus. Kui oleks järjest teinud, oleks sadu tunde järjest,” arvutab ta. “Iga kord, kui ma sain, sõitsin muudkui jälle Pärnu ja Jüri oli vahepeal jälle edasi mõelnud, kust me edasi läheme.”
Raamatu tegemise käigus avastas Kordemets, et pärnakast näitleja on väga hea lugude jutustaja.
/nginx/o/2023/01/16/15082557t1h3b50.jpg)
Sestap saabki raamat enamjaolt üles ehitatud Vlassovi monoloogina. Kordemets on selle sisse puistanud lisaelemente – ajastu tõlkeid, mis võivad tänapäeva lugejaile olla vajalikud. Näiteks, mis asjad olid Margus Turu korraldatud suvetuurid või Pärnu mäss 1975. aastal.
“Ma seda päris ära ei taha rääkida, las see jääb sinna raamatusse, aga see (mäss, toim) algas ühest vallika (Vallikääru, toim) kontserdist ja vaikiti nii maha, et selle kohta oli raske isegi materjali leida, rääkimata sellest, et keegi sellest väga palju teaks. Aga midagi ikkagi leidsin,” poetab vestluspartner.
Teoses on Kuldset Triot väga palju ja sealhulgas trio teistegi poiste meenutusi, sest see on olnud ligemale viiskümmend aastat ka Vlassovi elu. “Aga kuna Jüri on selle raamatu keskmes, muutus ka see, et ma teisi inimesi olen sinna vähem juurde intervjueerinud,” nimetab Kordemets ühena veel Jüri Endla teatris helimeistrina töötavat ja sama kräsujuukselist poega Janek Vlassovit.
Kordemets tegi oma sotsiaalmeediakontol ka üleskutse, et inimesed kirjutaksid omakäeliselt oma erilistest kohtumistest või hetkedest, mis neil on elus Jüri Vlassoviga ette tulnud, kuid palju vastukaja see ei leidnud.
/nginx/o/2023/01/16/15082563t1hd133.jpg)
“Tuli palju niisuguseid pakkumisi, et tulge intervjueerige meid ja saadeti lihtsalt mingeid pilte, kus inimene seisab Jüri ja Mihkli vahel. See ei olnud päris see. Ma tahaksin seda ehedat asja, vahel on säärane üksik mälestuskild, mis on nii ere, et see meelest ei lähe. Aga üht-teist olen ikka saanud ka. Kui mõni veel tuleb, saan juurde panna, olen lõppvormistuse juures, mul tähtaeg on 25. jaanuar ...”
Raamatu kirjutamisega ühtaegu tegi Kordemets lavastuse “Kihnu Jenka”, kuhu kutsus ka Vlassovi mängima. “Ja siis me muidugi sõbrunesime tõsisemalt,” lausub ta.
Indrek Taalmaast ja Jüri Vlassovist said “Kihnu Jenkas” tubli eesti naise (Kihnu Virve) kaitseinglid Virveingel ja Friideingel, kes on teda läbi elu aidanud rõõmsa meele ja lauludega. Virve ise magab nüüd õndsat und pilve peal ja trupil oli pärast Virve lahkumist algul suur segadus, sest plaanis oli mängida lavastust veel tänavugi suvel.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/16/15082558t1h961a.jpg)
“Kui mängida, peame kindlasti mingeid tekstimuudatusi tegema, sest seal on mõni lause, mis võib mõjuda imelikult,” nentis Kordemets, kes on nii näidendi autor kui lavastaja. “Minu tutvus Virvega algas siis, kui hakkasin näidendit kirjutama, ja viimati ma nägin teda lavastuse esietendusel üle-eelmisel suvel. OIin Virvest vaimustatud küll, ega muidu ei oleks seda ju sündinud, aga mina tegelesin mitte niivõrd Virve isiku kui legendiga. Mind vaimustas, et meiega koos elabki tõepoolest legend eluajal.”
Pooleli oleva raamatu juurde jutuga tagasi jõudes tõdeb Kordemets, et Jüri ja trio kohta on olnud päris raske midagi uut leida, sest kõike on aegade jooksul juba öeldud ja mitte üks kord. Seetõttu ei taha ta ka avastuslikku osa ära rääkida, aga teoses hakkab olema palju äratundmisrõõmu, meeldetuletamist ja nalja.
Miks sai hakatud tolleaegset elu ja sündmusi tõlkima: et see ei kaoks. Võib-olla see raamat satub kellegi kätte, kes pole ise Kuldset Triot kuulnudki, aga vähemasti on olemas salvestused.
/nginx/o/2023/01/16/15082562t1h4b8e.jpg)
Praegu elab Jüri rõõmsat pensionärielu ja tal on viimasel ajal tekkinud ka tohutult palju teatritööd, nüüd ta sõelubki jälle Tallinna vahet ja käib teatriproovides.
“Ta on tõesti heas vormis, seda on kohe hea vaadata,” jätkab Kordemets.
“Inimesena on ta selline rõõmsameelne ja elujaatava hoiakuga. Temas ei ole raasugi kibedust, ta ei tee tühjast tüli, temaga on nii lihtne suhelda, ta on lihtsalt väga tore inimene. Ta on ka väga uudishimulik ja ajaloohuviline.
Tegin eelmisel suvel Kernus sellise lavastuse nagu “Engeli tellised” (Kernu mõisa ajaloost, toim) ja ma olin täiesti hädas, Jüri küsis nii detailseid asju tegelaste ja selle loo kohta. Kui ta on kuskil teises linnas või kohas, tahab ta kõik läbi käia, mis vähegi vaatamist on väärt. Ja ta on kuidagi vaimult hästi ergas minu meelest. Kui mõelda selle peale, et 75 ei ole enam päris poisike, siis on väga suur rõõm selle üle.
Eks meil kõigil on oma nurgad, teravad ja vähem teravad, lubadusi selle koha peal anda ei saa, aga ma väga loodan, et sellest raamatust saab Jürist päris hea pildi,” avaldas ta.