Üllar Kütt politseinike tööst põgenikekriisi ajal: Aega iseendale ja oma tervisele oli väga vähe

Üllar Kütile valmistavad muret poed, kus järjepidevalt lastele alkoholi ja tubakatooteid müüakse. Foto: Mailiis Ollino

Läinudaastane Ukraina sõjapõgenike kriis tõi politseinikele ohtralt ületunde, põgenike abistamisele ja vastuvõtule kulus tohutu ressurss.

Pärnu politseijaoskonna juht Üllar Kütt tunnistab, et seetõttu ei jõudnud nad senises mahus oma tavapärasele tööle pühenduda. Üht-teist peavad politseinikud siiani järele tegema. Aga tegemata ei jää midagi.

Siia elama tulnud ukrainlased ei anna Küti sõnutsi maakonna kuritegevuses tooni. Proportsionaalselt rikuvad nad seadust niisama palju kui eestlased ise.

Millised on lõppenud aastal Pärnu politsei suuremad töövõidud?

Me ei saa kuskilt poolt mööda Ukraina sõjapõgenike lainest. Märtsis, aprillis ja mais läks ikka väga suur rõhk selle peale. Töövõit on juba see, et me suutsime vastu võtta tohutult palju sõjapõgenikke ja neid siin aidata: ajutise kaitse menetlused, taotlused ja kõik seesugused asjad. Samal ajal ei jäänud meil [harilikus] politseitöös midagi tegemata. Me küll vähendasime üht-teist, palju pidime hiljem järele tegema, siiamaani menetletakse vanu asju, mida andis edasi lükata, aga otseselt tegemata midagi ei jäänud.

Seda tööd tehti osaliselt ületundidena hästi pikal perioodil, mis tähendab, et need inimesed küpsesid päris korralikult läbi. Aega iseendale ja oma tervisele oli väga vähe.

Umbes pool sellest tööst tehti muude ülesannete arvelt, mis nüüd tuleb järele teha.

Olete praegu nagu kooliõpilased suvetööl.

Kui ikkagi kuritegu toime pandi, tuli see ära lahendada, siin ei saanud muud valikut ollagi. Me andsime kindlasti järele kevadel liiklusjärelevalves. Meil ei ole tavapäraselt iga päev piirikontrolli. Kui piir suletakse, peame ju nendesamade inimestega seda tööd tegema, meil ei ole eraldi piirivalvureid.

Mainiksin ära, et meie inimesed on hästi kiiresti võimelised õppima ja tegema seda, mida nad pole varem teinud. Me tegime Pärnumaal umbes 7500 ajutise kaitse menetlust. Varem tegi seda jaoskonnas vaid mõni töötaja, mõni harv menetlus aastas. Järsku oli meil vaja 20–30 inimest, kes oskaksid seda teha. Kiire koolitus ja inimesed hakkasid tegema. Hästi ruttu õpime ümber. Samal ajal pole keegi olnud pahane ega küsinud: “Miks ma pean seda tegema, see pole minu põhitöö?” Loomulikult inimesed lõpuks väsivad, kui kriis kestab väga pikalt ja tundub, et lõppu ei tule.