/nginx/o/2016/06/01/5459293t1h7264.jpg)
/nginx/o/2009/02/02/126711t1h4bce.jpg)
Tõtt-öelda võtab kogu pensionide saaga mind tummaks. On seletamatu, et Euroopa Liidu liikmesriigina üldse sellises olukorras oleme.
Marianne Mikko: Austades pensionäre
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind hämmastab asjaolu, et pensionide küsimuses üritatakse vanu ja noori justkui vastandada. Jätta muljet, et olulisim on noortelt vaipa mitte alt ära tõmmata, kuid vanadelt justkui võib. Ent unustame, et pensionär ei tähenda ainult vanemaid inimesi. On ka töövõimetuspension, toitjakaotuspension – see tähendab, et pensionär võib sõltumata vanusest olla meist igaüks.
Selge on see, et raskel ajal tuleb teha kärpeid. Ent nagu ütleb rahvatarkus, üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mille pealt mõõta? Vaatame otsa kaubale ja teenustele. Ravimite käibemaks tõusis uuel aastal viielt protsendilt üheksale. Nii mõneski apteegis olid vana aasta viimastel päevadel järjekorrad pikemad kui kunagi varem. Konjunktuuriinstituudi hinnangul maksab nn toidukorv ehk 4-liikmelise perekonna nädalane toiduvaru praegu 930 krooni, ent aasta jooksul tõuseb see hind ligi 950 krooni peale. Teenused kallinesid aastaga 12,5%. Toasooja hinnatõus on aga lausa 55,1%!
Kehtiva indekseerimiskorra järgi ei ole lubatud pensione langetada isegi oludes, kus sotsiaalmaksu laekub oodatust vähem. Reformarite isu võtta kasutusele euro ei tohi mitte mingil juhul tähendada eelarvekärpeid, mis pensionäre ühel või teisel moel halba olukorda panevad.
Palju segadust tekitanud kojukandeküsimus on selles valguses eriliselt veider. Algne seaduseelnõu nägi ette, et riigi raha eest viiakse pension, sealjuures vaid nn rahvapension, koju ainult sügava puudega isikutele.
Sotsiaalministeeriumi esialgse eelnõu kohaselt saanuks oma pisku, st rahvapensioni, riigi kulul koju kätte ainult sügava puudega vanaduspensionärid. Esimese asjana heitis komisjon kõrvale tolle minimaalse pensioni sätte ja üldse summa ülempiiri. Ka kojukandeküsimuses oli sotsiaalkomisjon resoluutne. Pensionisumma ülempiiri tõsteti ja laiendati tunduvalt inimeste ringi, kellele tuleb pension endist viisi tasuta koju viia. Paljude pensionäride tervislik seisund pole halb, ent mida teha siis, kui elatakse piirkonnas, kuhu ühissõiduk ei käi? Ma ei saa aru, miks pensioniamet seadust ei täida?
Sotsiaaldemokraadina väidan, et pensioni peavad riigi kulul koju kätte saama kõik, kes seda vajavad. Peaminister Ansipi arvates on pensionide kojukanne nõukogude jäänuk. Sellise mõtteavalduse peale ei oska hüüatada muud kui et “tule taevas appi”.
Hinnatõusule otsa vaadates ei taha ma mõeldagi võimalusest, et pension sel aastal ei tõuse, ega ka kojukandevõimaluse kadumisest. Minu kindel seisukoht on, et riiklik pension peab säilima ja vastavalt pensionitõusu indeksile 1. aprillist tõusma. Tean, et riigikogus on sotsiaaldemokraate, kes selles küsimuses valmis viimse veretilgani võitlema.