Pärnust leiab kaks Tallinna-nimelist tänavat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Juba 100 aastat on Tallinna maantee olnud visiitkaart Tallinna poolt Pärnusse sisenejatele.

FOTO: Ants Liigus

Tallinna tänava võime leida juba Rootsi-aegsetelt Pärnu kaartidelt, kuid tegu pole tänapäevase linna ühe peamise liiklussoone Tallinna maanteega, vaid tänavajupiga vanalinnas, mida nüüd Vana Tallinna tänavana tuntakse.

Vaade Jänesselja maanteelt südalinna poole. Foto pärineb Leele Välja raamatust “Jalutaja teejuht. Pärnu”.

FOTO: PP

Vana Tallinna tänav tekkis Pärnusse 1935. aastal ja kurikuulsa likööriga sel pistmist pole.

FOTO: Ants Liigus

Vana Tallinna tänav tekkis Pärnusse 1935. aastal, kui “vanaks” nimetati ümber varasem Tallinna tänav, mis kulges Tallinna väravast sadama suunas.

Kindlasti polnud ümbernimetamise põhjuseks Eestile kuulsust toonud liköörile Vana Tallinn kiituse jagamisega, kuigi just seda olen kuulnud Soome turiste arvavat. See kurikuulus jook segati kokku hiljem, alles 1960. aastal.

Rootsi-aegse Tallinna tänava ümbernimetamise põhjus kasvas välja linnas 19. sajandi esimesel poolel toimunud suurest muutusest Pärnust Tallinna sõitmisel.

Pärnust viis läbi Riia–Tallinna postimaantee, mida mööda postijaamast teise liikusid tsaariajal ametlik post, kaubakoormad ja reisijad. See oli tähtis kaubatee Liivimaa ja Eestimaa kubermangu vahel.

Kuni 18. sajandi alguseni, ujuva nahksilla ehitamiseni 1803. aastal saabus Riia-Tallinna postimaantee Pärnusse Riia tänavast ja väljus Pärnu kindluslinnast Tallinna värava kaudu, et kulgeda parvedel üle jõe Vana-Pärnusse ja sealt piki Sauga jõe kallast, kuni Nurme vesiveski juures suuna Tallinnale võttis.

Kui Pärnu kaupmehed ehitasid nahksillaks hüütud puidust avatava ujuvsilla umbes praeguse Kesklinna silla kohale, hakati kaupa ja inimesi sealt üle vedama (koormatele ilmselt juba kohe sillamaksu eest!). Tee Tallinnasse hakkas kulgema linnast välja piki Jannseni tänavat üle Siimu silla Vana-Pärnusse ja sealt edasi.

“Esialgu ei muutnud silladki teed Tallinnasse palju otsemaks,” kirjutab Pärnu kauane teadustöötaja Aster Muinaste. “Sõideti endiselt Vana-Pärnu kaudu. Sillalt sillale sõideti Ülejõel rööbiti jõega kulgevat Tallinna postimaanteed pidi. Otsetee sai võimalikuks alles Nurme silla ehitamisega 1904. aastal.”

Tänu Nurme sillale muutus Pärnust Tallinna poole minek Jänesselja teed pidi aina intensiivsemaks, kuni välistas mugavuse tõttu muud võimalused.

Nii ilmselt tunduski 1935. aastal loomulikuna nimetada Jänesselja tee ümber Tallinna maanteeks.

Kuna Tallinna tänav juba Pärnus oli, ristiti see Vana Tallinna tänavaks ja nii ongi Pärnus Tallinna nime kandvaid tänavaid kaks. Üks Tallinna nimeline värav peale selle.

Tallinna maantee varasem nimi – Jänesselja – oli tuletatud linnale kuulunud Sauga mõisa järgi.

Tallinna maantee alguses on Teise maailmasõja järel kujundatud Noorte väljak, millest tänapäevaste pealeehituste tõttu küll enam palju järele jäänud ei ole.

Enne Teist maailmasõda oli selle koha peal lage laadaplats.

“Veel 1930. aastatel võis siin suve lõpus putkadest osta igasorti kaupa ja laadamaiustusi, sõita karusselliga, vaadata rändtsirkuste ja muude veiderdajate etendusi, lasta end pildistada sõitmas butafoorses lennukis või ratsutamas puust hobuse seljas,” kirjeldab Muinaste. Pärnus kuulus jaarmark vaibus lõpuks vahetult enne Teist maailmasõda, kui ta viidi järjekordselt üle uuele asupaigale üsna linnapiirile.”

Laadaplatsi ümbrusse oli kerkinud ärihooneid ja kaubaaitu ning poode, millest enamik hävis 1944. aasta sõjatules.

Jõest eemaldudes palistasid Tallinna (Jänesselja) tänavat enamasti ühe- või poolteisekorruselised puumajad, kus elasid käsitöölised, vürtspoodnikud ja töölised. Paljud 1920.–1930. aastatel ehitatud elamud on Tallinna maantee ääres alles ja heas korras praegugi.

Kruntidele oli iseloomulik avarus ja elanikele omane maalähedane eluviis, sest aia- ja loomapidamine andsid siinsetele elanikele tihti lisasissetuleku.

Jänesselja tee oli veel sõjaeelse Eesti ajal kaetud munakivisillutisega.

Vanemad inimesed, kes seda aega mäletavad, räägivad heldimusega, kuidas linna veerevate piimavankrite rataste kolin nad varavalges äratas ja kui häiriv see oli.

Tagasi üles