Neid, kelle kohta Robert Friedrich Faehlmann kunagi kirjutas: “Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri. Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees”, on olnud karjakaupa. Selliseid nagu Henno Sepp, kelle ellu mahub kümne mehe maine tee või lausa orkester, seevastu haruharva.
Võib-olla selle rikka sisu eest on teda tänatud pika eaga: Henno Sepp saab täna 90. Selle numbrini, mida näeb ehk üks Eesti mees 10 000st, jõuab tema endiselt särava silmaga, erksas ja rõõmsas meeles. Ja millise mäluga: puistab lugusid, fakte ja kuupäevi nagu Google’ist! Kuu või kaks läheks kuulates söömata-magamata jutti. Vaat selline mees.
Sõja-aastad, vangilaagrid, töö linakombinaadis, pillimängud ja kollektsioneerimised.
Kas olete ise sellele mõelnud, kui kirjuks on elu kujunenud?
Ma ei usu ise ka, mida kõike olen läbi elanud. Arvan, et sõja ajal pääsesin 50 korda surmasuust. Igasuguseid pilte jookseb teinekord enne und silme eest läbi.
Miks? Olete lihtsalt nii rahutu hingega, et ei püsi paigal, vajate suhtlemist ja ikka midagi uut ning põnevat?
Usutavasti on suhtlemis- ja tegutsemisvajadus mul geenides. Vanavanaisa vend Anton Luts oli Kuressaare linnateatri esimene näitejuht, ka oli tal praeguses Lutsu tänavas Kuressaare esimene eesti kool.
Ei ole minagi vinguja tüüp, pigem tegutsen ja usun seejuures saatust: kõik läheb nii, nagu ette määratud.
Mis anded looja teile kaasa pani? Mis on tulnud huvi ja tööga?
Kaasa sain muusikaande. Viieselt tallas isa tuult, mina mängisin harmooniumil “Üks vanamees raius üht jämedat puud”. Kuueselt sain suupilli, mida juba järgmisel päeval mängisin. Koolipidudel olin ainuke laulja, aga kahjuks pingutasin häälemurde ajal ja rikkusin häälepaelad ära.
Kergelt tuli edu spordiski: treenerita harjutades tulin 18aastaselt söerajal 11,2 sekundiga 100 meetri jooksus Saaremaa meistriks. Noorte meistrinormi täitsin ka laskmises.
Kas tunnete end mõnikord vaimselt väsinuna?
Ei tunne. Ei vaimselt ega füüsiliselt. Oma neljanda korruse korterisse tõusen treppidest endiselt ähkimata. Kaks aastat tagasi süda korra jupsis, aga sain õiged rohud ja praegu on kõik korras. Mu akordion kaalub 15 kilogrammi, paar tundi mängu kestan kenasti.
Kust energiat ammutate? Noortega markidest rääkides, akordioni sõrmitsedes, bridži mängides?
Lastega olen tegelnud 55 aastat ja naudin seda, et nad suhtuvad minusse endiselt hästi. Alustan juba lasteaias. Lasen seal firmadest saadud vanade ümbrike peale joonistada, praakmarke ümbrikele kleepida ja üksteisele kirju saata. Suurematega otsime juba, kus need riigid, mille marke vaatame, kaardil asuvad. Tore on, kui noored millegagi tegelevad, olgu see või pudelipunnide või kommipaberite kogumine.
Kas teil on elus olnud rohkem õnne või ebaõnne? Jääte senisega rahule?
Mul on ikka väga palju vedanud. Võtame või selle, et mõni mees valvas sakslaste ajal ühe öö heinakuhja ja sai venelaste käest selle eest 25 aastat, mina sõdisin nende vastu kolm aastat ja sain ainult kümme aastat laagrit. Või selle, kuidas päästmaks mind Vene mobilisatsioonist ja võib-olla surmast Sverdlovski metsas, isa mind Saaremaa hävituspataljoni pillimeheks sokutas. Kust haarangute kohta metsa infot sain edastada ja lõpuks isegi mõne relva aitasin kõrvale tõsta. Või selle, kuidas Kalev Raave mu naist ärandades ta tegelikult küüditamisest päästis.
Suur vedamine oli, kuidas tööpataljoni sõdurina Kroonlinna buldooseriga hööveldatud kalmistul Lydia Koidula haua üles leidsin. Otsisime 200 mehega, ei leidnud. Istusin puhkama ja nägin porisel kivil dr Michelsoni nime.
Tahtnuks hoopis teist teed minna? Kas millestki kahju ka on?
Lapsepõlves tahtsin väga saada sõjaväelaseks, nii meeldis mulle vorm. Olin juba teinud 1940. aastal avalduse Eesti sõjakooli astumiseks, aga siis hakkasid ajad muutuma. Punaarmee mind muidugi ei meelitanud.
Mis veel tegemata?
Mul on kaks last, viis lapselast ja seitse lapselapselast ja mu eluisu neid aidata on veel suur.
Spordist on jäänud bridž, üritan looduses jalutada. Pillimäng, mis mind läbi elu saatnud, kestab aktiivselt edasi.
Kelle ees end võlglasena tunnete? Olevate või olnute seast.
Mõtlen oma isale. Ta läks venelaste eest metsa, me olime sidemes, ta varjas end edukalt, pääses kaks korda haarangust, kuni ükskord tuli koju söögi järele, sattus varitsusele ja lasti koduõuel maha.
Sõda ja järelkaja
“Olime 1944. aasta juulis Eesti 2. politseirügemendiga Lätis Jekabpilsi lähedal Saukase järve ääres sakslaste taganemist katmas,” meenutab Henno Sepp. “Tankid, katjuušad … Tekkis idee minna ettepanekuga taastada Eesti Vabariik Tallinna Hjalmar Mäe juurde. See, kuidas läbi sakslaste tõkete 25 allohvitseriga sinna jõudsime, oli uskumatu kadalipp, aga 7. augustil olin 3,5 tundi Mäe jutul. Mäe arvas muidugi, et kui ta niisuguse ettepanekuga sakslaste juurde läheb, lastakse ta maha. Aga seda saime, et kõik Eesti sõdurid toodi ära Eestisse. See on lugu, mida varem pole räägitud.”
Kui Sepp Vene vangilaagrist pääses, sünnipaika Saaremaale ta elama asuda mõistagi ei saanud. Pärnus mõni inimene kartis plekiga mehega rääkida, julgeolek püüdis korra teda koputajaks värvata.
“Paluti, et ehitusvalitsuses kõrva kikkis hoiaksin,” jutustab Sepp. “Aga ma rääkisin pakkumisest kohe ametiühingumehele, kellest oli teada, et mees koputaja. Järgmisel päeval kutsuti mind välja ja küsiti, miks lobisen. Ütlesin, et ei oska saladusi hoida. Nii jäetigi rahule.”
Kogumiskire algatas täditütar
“Olin seitsmene, kui täditütar mulle 200 marki kinkis. Suuremana teenisin pillimänguga raha ja tihti viisin selle Kuressaare Kauba tänava ostan-müün-vahetan-poodi markide vastu,” mäletab Sepp oma kollektsioonide algust. “Jõudsin kõrgele tasemele, kui mind vangi pandi ja kõigest puhtaks tehti. Mu kogu, milles oli kuus hiljuti 32 000 krooni tükk maksnud Mõisaküla marki ja 15. sajandi Baltimaade münte, maksis toonases vääringus vähemalt kolm miljonit rubla. Kõik mu pillid konfiskeeriti ka. Tegelikult oli mu kinnipanemise üks põhjusi bajaan, mida Vene kapten hirmsasti osta tahtis, aga mis osa minust oli ja mille müügiga ma nõus polnud.”
Üks margialbum ema juures jäi Sepale siiski alles ja sellest ning toona Leningradi täikal odavalt liikunud margi- ning mündikraamist hakkas Sepp kollektsioone uuesti üles ehitama. Vähe sellest, teisi kogujaidki organiseerima. “1971. aastal oli Pärnu filatelistide ühingus 400 täiskasvanut ja 600 last,” mainib ta uhkustundega.
Spordis võttis Sepp rahva sappa
“Kui 1955. aastal kodanikuõigusteta isikuna Pärnu tulin, sain tänu sportlase mainele tööle linna tööstuskombinaati ehk tulevasse Viisnurka. Organiseerisin seal spordipoistele tegevust, kui Sinkli Tiu mind märkas ja linakombinaati Pärnu esimeseks spordimetoodikuks kutsus,” kerib Henno Sepp vanu aegu. “Hale oli vaadata, kuidas inimesed tolmu seest välja ei paistnud, ja nii julgesin minna direktori juurde jutuga, et ostame 100 paari suuski ning dresse. Ostetigi.”
Algasid matkad ja laagrid, 1958. aastal hakatas Sepp Pärnu Kalevi juurde turismiklubi, mida juhatas seitse järgmist aastat.
“Igal nädalavahetusel käisime kusagil. Aga näiteks 1964. aastal istutasime Vana-Pärnus 11 000 puud! Esimesel istutamispäeval tuli välja 4500 matkajat!”
Pillimäng toidab alati
“Kui vangilaagrisse jõudsin, küsisid vargad uutelt kohe: kes pilli mängib? Mängisin siis neile operetimeloodiaid, õpetasin mõnda meest, peagi sain laagri orkestris mängimise eest koguni palka ja saatsin 1954. aastalt sealt emale Eestisse 50 000 rubla,” mäletab Sepp. “Kord saadeti mind konvoiga Volga sakslaste külla mängima, aga konvoi jõi end täis ja ma kõmpisin üksi laagrisse tagasi.”
Tagasi kodumaal, oli Henno Sepp 1984. aastal Pärnu akordionipäevade üks algatajaid.
“16 aastat olin peakorraldaja, nüüd aitan nooremaid. Kõrgaeg oli 1986.-1987. aastal, kui akordionipäevadel oli 300 osalejat,” räägib Sepp, kes 613 korraga on Pärnumaa üks legendaarsemaid pulmaisasid.