Valimissaade Helle Kullerkupp ja Alar Laneman: Juhtima peab kõva käega (1)

Copy
Pärnu Postimehe esimese valimissaate külalisteks olid Alar Laneman ja Helle Kullerkupp Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast.
Pärnu Postimehe esimese valimissaate külalisteks olid Alar Laneman ja Helle Kullerkupp Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast. Foto: Pärnu Postimees

Sel nädalal kinnitati riigikogu valimistel osalevate erakondade valimisnimekirjad ja algas aktiivne valimiskampaania periood. Pärnu Postimees tutvustab sel korral siin mail kandideerivate erakondade esindajate vaateid taskuhäälingu vahendusel digilehes ja kokkuvõtvalt paberlehes. Loosi tahtel olid esimese saate külalised Pärnu linnavolikogu aseesimees Helle Kullerkupp ja riigikogu liige Alar Laneman Eesti Konservatiivsest Erakonnast.

Miks peate vajalikuks riigikokku kandideerida? Alar Laneman, kas riigikogu töö hakkas sedavõrd meeldima, et kandideerite uuesti?

Laneman: Iga töö on vaieldamatult tähtis. Peamine on siiski, et kuigi paljud asjad on tehtud, on palju veel tegemata ja praegune olukord nõuab kõigi panustamist nii hästi, kui oskame.

Ma tulin poliitikasse kutse peale, kuid kümme aastat pärast sõjaväge tegelesin täiesti teiste asjadega. Aga alustasin kohalikelt valimistel Paikusel ja siis osalesin riigikogu valimistel. Riigikogus olen olnud eri komisjonides, kuid põhirõhk on olnud riigikaitsekomisjonil. Vahepeal oli üks atraktiivne periood siseministrina, mis oli äärmiselt huvitav.

Kas riigkogu on see koht, kuhu tahate minna? On see unistuste amet?

Kullerkupp: Kindlasti ei ole see unistuste amet. Olen teist valimisperioodi Pärnus volikogu liige ja on olnud au esindada oma valijaid. Aga näen, et kohalikus omavalitsuses jäävad juba käed lühikeseks. Olen teinud kümme aastat erakonnatööd ja alustasime siin Pärnumaal nullpunktist. Näen, et järgmine samm on Pärnumaa ja meie inimeste heaks. Et tuleb minna riigi tasandile neid tööülesandeid täitma.

Mis valdkond või komisjon teid riigikogus huvitaks?

Kullerkupp: Mina olen hingelt ja südamelt kogu elu olnud tervishoiutöötaja ja eks ma tervisevaldkonnas ja sotsiaalkomisjonis hakkan kaasa lööma.

Alar Laneman, kui tähtis on teie jaoks julgeoleku teema?

Laneman: Kahjuks on praegusel ajal julgeolekuteema number üks. Me ei tea, kuidas need sündmused edasi lähevad. Siin on oluline, kuidas Eesti oma turvalisuse asjad lahendab ja kuidas me lahendame need NATO liitlastega. Ja kuidas me suudame rahvusvahelist masinavärki suunata sinna, et see Ukraina sõda õiglaselt lõpeks. Aga nagu ma hiljuti ütlesin, ei tohi me oma inimesi ära unustada. Inimeste igapäevast toimetulekut.

Üks julgeolekuaspekte on varjekohtade teema. Veel viis aastat tagasi ütlesid kõik, et see on nii teoreetiline. Et seda on sõjaväelaste jaoks vaja ja et maailm on ammu muutunud. Kahjuks me nägime, mis Ukrainas toimub. Need teemad on endiselt südamelähedased ja vajalikud, kuid tore oleks, kui kunagi tuleb aeg, mil julgeolek võtaks sisse oma tavapärase koha muude eluvaldkondade järjestuses. Tänapäeval on see kahjuks esirinnas.

Kas julgeolekuküsimustes on Eesti erakonnad pigem ühte meelt?

Laneman: Praegu on see tõsti nii. Eestile tuli äratus Ukraina sõjaga. Sellest hetkest hakati õigeid asju tegema. Vaadake, kui paljud praegu ütlevad, et see kolm protsenti (julgeolekukulud sisemajanduse kogutoodangust, toim) on vajalik. Et me juba ammu ütlesime seda. See ei pea paika.

Kümne aasta arengukava kinnitati 21. detsembril (2021. aasta, toim). Seal polnud lõhnagi kolmest protsendist.

Mina sooviksin küll, et me oma ametnike, poliitikute ja rahvatarkusega jõuaksime sinna, et teeme õigeid asju õigel ajal.

Alar Laneman.

Mina sooviksin küll, et me oma ametnike, poliitikute ja rahvatarkusega jõuaksime sinna, et teeme õigeid asju õigel ajal. Mitte nii, et teeme tagantjärele ja see läheb topelt kallimaks. Kuid Ukraina sõja tõttu hakkas Eesti kiiresti toimetama. Praegu on see elu ja Ukraina sõja ehmatus sundinud kõiki ühes suunas mõtlema. Nüüd on aga teine probleem, et me ei tohi sellest väsida.

Tallinnas tegutsev perearst Eero Merilind tõstis äsja esile, et me ostame tanke ja paneme riigikaitsesse kõvasti raha, aga meie inimeste tervise ja heaolu asjus kipub tähelepanu ära minema. Kas selleski osas arutelu käib?

Kullerkupp: Lugesin doktor Merilinnu artiklit ja vaidleksin talle vastu. Tervishoius on raha väga palju, kuid tuleb üle vaadata, kuidas me seda kitsastes oludes ja kriisides kulutame. Meil on erakliinikuid, mis teenivad miljoneid kasumeid. Neid ei ole üks ega kaks, vaid vähemalt kümme. Vaatasin just järele, haigekassa annab neile 42,6 miljonit eurot, mis võiks olla tegelikult riiklikus süsteemis. See võiks olla meie arstidele ravirahaks. 11 000 inimest on järjekorras ja me ei näe lahendust, et arstid suudaksid rohkem vastu võtta, kui raha ei ole.

Seega väga lihtne on öelda, et andke raha, aga kriisiolukorras tuleks vaadata, kuidas seda raha ratsionaalselt kasutada.

Te ei tunne, et riigikaitsesse panustatakse liiga palju?

Laneman: Ei. Mõnes mõttes on sõda ja julgeolek väga hariv valdkond. Me oleme tavaelus harjunud kaaluma, vaatama nüansse, võrdlema, aga sõjas, kui asi läheb tõsiseks, on kõik väga mustvalge. Doktor Merilinnule võiks vastuseks öelda, et kõigepealt tuleb võita lahing ja sõda ning siis teeme näiteks hambad korda. Me ei saa sõjapidamise ajal teha pausi, et nüüd tegeleme selle ja teise asjaga. Muidugi tuleb vältimatult haigete ja traumadega tegelda kohe. Kuid kõigepealt tuleb jääda ellu ja siis saab teha muud asjad.

Elame praegusel ajal suisa kriiside puntras. Milline oluline probleem veel lahendust nõuaks?

Kullerkupp: Tuleksin kohe elektrihinna juurde. Võib-olla on see inimesi lõpmatuseni ära tüüdanud, aga midagi ei ole teha. See on meie majanduse nii-öelda kolme jalga tabureti üks oluline tugisammas. Kui meil elektrihind ei lange, on nii väike- kui suurettevõtjate, toiduainetööstuse, omavalitsuste ülalpidamisel olevate koolide, lasteaedade halduskulud meeletult suured. Me ei jõua iialgi nii palju maksuraha korjata, et need arved ära maksta ja et ettevõtjad ei läheks pankrotti.

Võime naeruvääristada seda meie pakutud kolmesendist elektrihinda, aga arvud räägivad selle eest, kuidas on võimalik kolmesendise elektrihinnagagi miljoneid kasumeid teenida (silmas on ilmselt peetud elektritootjaid, toim). Või oleks see hind viis või kuus senti, aga igal juhul on see parem kui 19 senti.

Teie erakonnal on regionaalpoliitikas samuti oma vaatenurk?

Kullerkupp: Me oleme seoses regionaalpoliitika suundumusega kogu aeg rääkinud, et siin peaks olema maksuerisused, toetuste erisused. Tervishoius on juba seda teed mindud. Toetused hajaasustuse piirkonna tervisekeskustele, perearstide nimistutele, nüüd juba pereõdedele. Starditoetus on juba tuhandetes eruodes, aga isegi see ei aita.

Me oleme seoses regionaalpoliitika suundumusega kogu aeg rääkinud, et siin peaks olema maksuerisused, toetuste erisused.

Helle Kullerkupp.

Kui maksuerisusi on liiga palju, on väga keeruline rakendada?

Kullerkupp: Olen nõus, et seda bürokraatiat ja erisusi on väga palju juurde tulnud, aga kui me mõtleme ikkagi hajaasustuse ja maapiirkondade peale, siis siin võiks riigil olla kindel suund, et on maksuerisused. See ei pea olema mitmekihiline ja -tasandiline, aga kindel sõnum, et me läheme selles suunas.

Kui valimised on läbi ja ideaalvalitsus on pukis, kas riiki peab juhtima kõva käega?

Kullerkupp: Juhtima peab alati kõva käega, sest ega pehmo juht ei jõua kusagile edasi. Aga poliitika on alati kompromisside kunst ja siis tulebki vaadata, millised on ühised kõnepunktid. Mina olen tervishoiusüsteemis küll näinud ja tegelikult on kõik erakonnad seda märkinud, et selles valdkonnas on personalipuudus, koordineerimatus ja juhuslikkuski mängib rolli.

Milline see ideaalvalitsus teie arvates ikkagi on?

Laneman: Efektiivne valitsus, mille tegevuse tulemusena rahva elujärg paraneb ja julgeolek kasvab.

Aga kellega on seda efektiivset valitsust hea teha?

Laneman: Mulle tundub, et rahvuslikud väärtused ja võib-olla kogemus, mis meie erakonnal on olnud Isamaa ja Keskerakonnaga. Mulle ei meeldi hüüatused, mis on aeg-ajalt kostnud, et ma välistan kellegagi koostöö. Kui rahvas on oma hääle andnud ja me ei tea, mis olukord meil Eesti ja maailmas poole aasta pärast on, siis on nii öelda vastutustundetu.

Ainuke kriteerium on, et valitsus lahendab need mured, mis meie ees seisavad. Ja siin öelda, et ma võtaksin küll selle seltskonna või et põhimõtteliselt sellega ma ühes liivakastis ei mängi, ei ole professionaalne ega Eestile kasulik.

Kullerkupp: Riigi tasandil ei tohiks pilduda selliseid lubadusi ja võib-olla sa ei täidagi neid.

Laneman: Ma arvan, et see ei ole ka praktiline.

Rahvas vaatab valimisprogramme ja kuidas keegi on oma lubadusi täitnud. Ja keda häirib meie retoorika, siis olen valmis lausa vabandama nende inimeste ees. Aga ühtegi etteheidet ei saa teha sisusse süüvimata, et mis on selle mõte. Reeglina ei ole ükski neist valeks osutunud ja ükski selline väljaütlemine ei ole lihtsalt selleks, et kedagi häirida või solvata. Me tahame ikkagi, et sõnum pääseks esile ja võib-olla siis pingutame mõnikord üle. Aga see sõnum on tähtis.

Miks inimesed peaksid valima minema? Valimiste osalusprotsent on ju ikkagi tähtis ja see, et iga okas loeb.

Kullerkupp: Tihtipeale lähevad inimesed valima, kui neil mõõt on täis. Üks seltskond on selline, kes ütleb, et ta ei vali kedagi. Pole kedagi valida. Aga nad ei anna aru, et teevad sellega kahju iseendale, sest neil ei ole tulevikus mingeid eeliseid. Ja kui keegi tuleb minu juurde ette heitma, et miks sa seda ja seda oled teinud, siis esimene küsimus on, keda sa valisid. Aga kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga niikuinii.

Tagasi üles