Sulailmad sütitavad Rasva-Antsusid laulma

Rasvatihane. Foto: Karl Adami

Hommikul katab muru õrn lumekiht, kuid õhtuks on paljas maa – selliselt on paistnud viimasel nädalal mitu päeva. Vahepeal oli vihma ja sooja järel sulavett jälle nii palju, et rohu- ja põllumaad suisa lirtsusid. Näib, et muttidelgi on mõni käik üle ujutatud. Ühel õhtul suisa purskas mutikäigust vett, kui jalaga murumättale astusin. Ise ootan ma veel korralikke talvepäevi, aga midagi on juba teistmoodi, mistõttu enam niisugusst tunnet pole kui veel kuu–kahe eest.

Nagu tellitult kostis jaanuari viimastel päevadel rasvatihaste kevadele viitavaid kutsehüüde ja õrna sitsikleiditamist. Seda kuuleks jaanuari viimastel ja veebruari esimestel päevadel ka külmade ilmadega, kuid siis jääksid esitused enamasti lühiajaliseks. Sulailmad sütitavad linde enam laulma. Mida päev edasi, seda rohkem on sõnavõtjaid.

Esimene lind tegi sombusel ja soojal päeval otsa lahti otse toidumaja ümbruses. Korraks oli miskit öelda põhjatihastelgi, kuid sel hooajal on neid aias napilt. Üksikud põhja- ja salutihased turnivad mööda tamme- ja pärnaoksi kesk kümneid rasvatihaseid. Ja kes on rasvatihaste kombeid ja südikust näinud, teavad, et nad panevad peale liigikaaslaste paika teisigi liike, mistõttu pole üksikutel põhjatihastel mõistlik võimutsema hakata.