Millised lähikondlaste, sõprade, tuttavate reaktsioon oli?
Kose: Ausalt öeldes esimene, kellelt ma küsisin, oli Andres. Teiseks küsisin muidugi oma abikaasalt. Ta ütles, et kui sa tahad, lase käia. Kui abikaasa oleks vähegi vastu olnud, oleks see asi veidi teisiti läinud. Olgem ausad, mul on muid tegemisi täiesti piisavalt.
Andres, milline oli siinse kohaliku kogukonna reaktsioon?
Tölp: Pigem positiivne. Mingit vastuargumenti pole kelleltki kuulnud. Sooviti ikkagi edu. Et kui lähed oma asja ajama, siis tee seda ikka täiest hingest.
Olete mõlemad kultuuriinimesed, üks tuntud muusik, teine kultuurikorraldaja. Milline on parempoolsete kultuuripoliitika? Selle kohta pole teie erakonnakaaslased just palju sõna võtnud.
Kose: Liiga palju pole tõesti, aga see lähtub väga lihtsatest printsiipidest. Alustame sellest, et Eesti kultuur on kogu meie omariikluse alus. See on üks olulisemaid põhimõtteid parempoolsete jaoks. Kuni püsib elus kultuur, on meil võimalik oma riiki pidada ja sellest lähtub kõik.
Kas õhukest riiki pooldavast erakonnast pole karta, et loomeinimesed visatakse vette, et ujuge nüüd?
Kose: Kindlasti mitte. Osa kultuurist vajab toetamist. Kas või üldise hariduse ja maailmapidi mõttes. Ja teine osa kultuurist, kui räägime loovinimestest ja loovusest laiemalt, mis ei too ühiskonnale otse midagi tagasi, on investeeringuna täiesti mõõdetav ja toob kaudselt tagasi.
Tölp: Investeeringu põhimõtet jagan ka mina. Meil siin Pärnus on oma näited olemas – valgusfestival “Öövalgel”, mis on septembris toimuv imeline festival. Ja kui see toimub madalhooajal, toob sellesse või mõnda teise kultuuriüritusse investeerimine tulu kogu linnale.