Üks valimiseelne lubadus hirmutab mind

Puitmaja. Pilt on illustreeriv Foto: Mailiis Ollino

Olen pärit Jõhvi lähedalt ja elasin seal lapsena nõukogude ajal. Mulje sellest ajast võiks kokku võtta sõnaga „hall”. Värvita olid nii füüsilised esemed kui meeleolu.

Narva poolt tulles nägi Jõhvi linn eriti peletav välja. Ühel pool teed poollagunenud barakid, teisel paneelmajad, mille otsad olid tindiga mäkerdatud ja rõdud suvalise materjaliga kinni klopsitud. Jõhvi kesklinnas pole ühtegi vanemast ajast alles jäänud hoonet, kui kaks kirikut välja arvata. Kõik nõukaaegsed ilmetud kastid.

Kontrasti Jõhvile moodustab Viljandi, kus käisin tihti vanaemal külas. Eestile omased puumajad on Viljandis päriselt nagu “Naksitrallide” multikas. Mu vanaema ei osanud sõnagi vene keelt, sest tal ei läinud seda vaja.