Vanemlusnõustaja: Tihti ootame lastelt käitumist, mida me isegi täiskasvanuna ei suuda

On täiesti normaalne tunda eri tundeid ja võimalikult varakult tasub õpetada lapsi neid nimetama. Foto: shutterstock.com

Praegusaja vanemate elu on justkui lill: masinad teevad töö nende eest ära, ei pea marlimähkmeid küürima, kaupluste riiulid on lookas. Õppematerjali, kuidas lapsevanemana õigesti talitada, on tohutult. Aga miks siis ikkagi raske on?

Nagu vanemlusnõustaja Kerli Kivisild märgib, ajavad lapse­vanemad taga täiuslikkust, seades endale utoopilisi eesmärke, mille täitmata jätmisel tekib süütunne, nagu nad ei saaks hakkama. Internet oma lõputu infotulvaga, kuidas last õigesti kasvatada, sünnitab korra asemel segadust.

Vaimse tervise olulisusest räägitakse aina enam. Meelega ei taha keegi oma kalleimat varandust “katki teha”, et too hakkaks aastaid hiljem psühholoogide ­uksi kulutama. Niisiis tunnevad emad-isad huvi, kuidas nende kasvatusvõtted lapse hingele ­mõjuvad, sest keelamata ja piire seadmata läbi ei aja.

Miks ei tohi last sundida kedagi kallistama-musitama, isegi kui mõni sugulane solvub, kui põnn keeldub teda embamast?

Oma lapsepõlvest mäletan, et pidin kallistama-musitama vanaema-vanaisa, keda ma polnud ehk paar–kolm kuud näinud ja kes ei tekitanud minus seda tunnet, et jah, ma tõesti tahaks seda teha. Kui keegi ütleks täiskasvanule, et mine kallista nüüd seda meest seal, keda sa ei taha kallistada-musitada ega isegi puudutada, siis täiskasvanul on õigus keelduda ja see on aktsepteeritav.