/nginx/o/2021/06/17/13854649t1hfe3d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/11/15133555t1h8a0f.jpg)
Endla Küünis lavale jõudnud Toomas Saarepera autorilavastus “Dip” on väga deep (sügav, inglise k) nii otseses kui ka kaudses mõttes, sest tegevus on paigutatud allveelaeva sisemusse, mille ümber on kujuteldav meresügavus.
Lavastuse pealkiri lubab veel dippida ehk kasta kujutlusi eri “kastmetesse” – suund aga, mille poole oma tõlgendusmõte pöörata, on vaataja valik.
“Kui teatrijumal avangardi katlast keeli jagas, oli lavastaja Toomas Saarepera esimeste seas ligi,” kirjutas Elle Vatsar aastal 2010 Postimehes, kui Tartu Uues Teatris esietendus Saarepera lavastus “Kapten Cooki keetmine”, milles mängisid ka Ago Anderson ja Indrek Taalmaa. Viimane kuulub lavastaja mõttekaaslaste hulka juba kunagise Paabeli teatri ajast.
/nginx/o/2023/02/11/15133560t1h803f.jpg)
Tolleaegse lavastuse arvustuse järgi julgen öelda, et Saarepera jätkab omas laadis oma asja ajamist – lavastus “Dip” on eksperimentaalne ja meeleline, lausa sünesteetiline: lõhnad, värvid ja helid juhivad ning võimendavad kujundeid, mida rõhutab omakorda visuaalne lopsakus: palmid, orhideed ja lihasööjataimed ümbritsevad mängupaika ja laval otse analoogheli loovat uhkes mundris Taavi Kerikmäed. Lavastuse kunstnik ja videokunstnik on Jaan Toomik, kostüümikunstnik Maiu Rõõmus, valguskunstnikud Margus Vaigur ja Ivar Peterskihh.
Kaptenite toimingud allveelaevas on inimelu võrdkuju, need on kui eksistentsi tähistajad.
“Kas sa oskad oma kätega midagi teha?” küsib üks Kaptenitest. Kas sa oskad oma peaga mõelda, kajab lause vaataja peas vastu. Kahe Kapteni dialoog (Nils Mattias Steinberg ja Sander Rebane) on argine, napp ja paradoksaalne, kohati taotluslikult absurdne. Lavastus mängib vastandustele ja sõnamängulisusele, luuakse uus sõnagi: sõnadest sund ja tung saab sõna sung.
/nginx/o/2023/02/11/15133557t1hb94d.jpg)
Kaptenite toimingud allveelaevas on inimelu võrdkuju, need on kui eksistentsi tähistajad: mehed praevad peekonit ja mune, joovad kohvi, vestlevad, vaidlevad, kaklevad. Samal ajal on nad kõige välise suhtes väga valvel. Mõttekäik, et me kõik oleme pärit veest, kus saime mõelda, aga mitte öelda, kompab ürgse algoleku tõdemust. Ühe Kapteni täielik füüsiline alastus seepeale illustreerib ja võimendab selle algolemuse ja kaitsetuse tõdemuse vältimatu teadvustumiseni.
Lavastuses loodud ruum on kui akvaarium ja allveelaev mudel, kus inimene peab mõõdetud hapnikuhulgaga hakkama saama, samal ajal kui laeva kohal käib pidev merelahing. See kokkusurutus, vastandus ja ümberpööratus töötab, allveelaevas on ka käsklusel “Maanduda!” teistpidine tähendus.
Allveelaevas on ka käsklusel “Maanduda!” teistpidine tähendus.
Indrek Taalmaa Demiurg ei suhestu Kaptenitega, ta ilmub piltide (mängukaartide?) vahel kui kehastunud ülespuhutus: uhke emanda-kuninganna-kuninga kostüümid, kuldne volüüm ja ülevoolavus, mille varjus võib igasuguseid asju rääkida. Sõnadesse puhutud tähendused on enamikus suurejoonelised nonsensid: “Otsi alati seda, mida sa võid leida!” soovitab Demiurg.
Demiurgi kujus on sees groteskne sooline, mees-naine vastandus, kus taotluslikult domineerib väline efekt sisu üle ja vastupidi, nagu hullu teadlase episoodis, kus peale teaduslike argumentide tuuakse lõpuks välja pendel.
/nginx/o/2023/02/11/15133564t1h8531.jpg)
Mis tõlgenduspiltide selgust raskemaks tegi, oli tekstiloogika lünklikkus – raske oli valida tõlgendussuunda, vaataja võib tunda ennast nagu Alice Lewis Carrolli raamatust “Alice imedemaal”, kes, jõudnud teelahkmele, küsib, kumma tee ta peaks valima. “Kuhu sa tahad minna?” pärib Irvikkass. “Ma ei tea,” vastab Alice. “Sellisel juhul,” sõnab kass, “pole ju vahet.” See oli ilmselt Saarepera üks taotlusi ja see tõesti töötas.
Eksistentsiaalne sisemine surutis pingestub mängus ja vesi hakkab vaikselt keema: lavaruumi laes rippuv keeduspiraal on vaikselt kuumenenud. Kogu lugu – inimkonna eksistents nii maal kui vees – on nagu konna keetmine, kus temperatuuri tõusmisega kogu aeg kohanetakse kuni märkamatult surnuks keedakse.
/nginx/o/2023/02/11/15133566t1h00d6.jpg)
See kõigusoojasuse, sootuse ja selgrootuse omistamine inimeksistentsile muudab lavastuse “Dip” sõnumi lootusetuks ja hoiatavalt düstoopiliseks. Ometi on Saarepera ise Kuku raadios äsja välja öelnud, et lootust peab olema ja nalja peab saama, muidu pole mõtet teatrit teha. Igatahes loova mõtlemise käivitab lavastus täie hooga ja see võimekus meil inimestena on õnneks alles. Seega lootust on.