Repliik ⟩ Riigikokku pürgijad. Võta üks ja viska teist?

Siiri Erala kohalike valimiste aegu arutelu juhtimas. Foto: Urmas Luik

Kedagi pole valida, kõik lubavad samu asju – sääraseid ohkamisi, hüüatusi kuuleb enne valimisi ikka ja jälle. Ilmselt tekib säärane mulje, kui kodaniku ainukeseks kokkupuuteks kandidaatidega on pilguheit nende portreedega plakatitele. Ühemõõtmelised, lamedad sõna otseses mõttes. 

Toimetuses oleme juba jaanuari lõpust kaks korda nädalas Pärnu Postimehe taskuhäälingustuudios kandidaatidega kohtunud. Iga erakonna kandidaatidega eraldi. Jutuajamiseks ligikaudu 30 minutit. 

Kuigi viimane saade on veel salvestamata, ütlen juba nüüd kindla veendumusega: erakondadel ja kandidaatidel on väga suur vahe. Põgusa pooletunnise usutluse järel saab selgeks seegi, kes päriselt Toompeale tööle minna tahaks, kes on kaasas muul põhjusel. Häälest ja jutulõnga veeremisest on tajutav, millistesse erakonna lubadustesse kandidaat usub, mis jätab ta külmaks. 

Arutelude korraldajatena saame tunda sedagi, kui keeruline või lihtne on poliitikutega asju ajada. Siingi on kogemused seinast seina. On neid, kes ei anna näole korduvatest palvetest hoolimata, kes jätab materjalide saatmise või kinnitused viimasele hetkele, ja neid, kes oleksid valmis igal ajahetkel kohale tulema, sulge haarama. Mõni on leplik, mõni konfliktne. 

Milliseks kujuneb uue riigikogu töökultuur, kas kuuleme kõnepuldist ja küsimuste voorus ikka labast ärapanemist, teravmeelitsemist või saabub ükskord faktide ja argumenteerimise, siiralt Eesti inimeste jaoks parima lahenduse leidmise aeg, see sõltub numbrist, mille valimissedelile kirjutame. 

Hääd inimesed, kõik riigikokku pürgijad pole ühe vitsaga löödud!