Galerii ⟩ Seljametsa muuseum õhutas otsima üles oma vanad salmikud

Sõbrapäev andis Seljametsa muuseumi pedagoogile Krista Mustonenile vahva idee panna kokku näitus käsitsi kirjutatud salmikutest, mis inimestel on kodudes ehk veel alles. Jääb ju see kunagi popp tava juba aastate taha.

Nüüd toksitakse sõnumeid nutiseadmeisse ja postitatakse oma mõtteid sotsiaalmeediakontodele, salmikukultuur on teisenenud elektroonseks näoraamatuks ja käsitsi paluvad paar sõna (mis meeldis, mis mitte) koos pookstaviga valgele paberile kanda veel vaid muuseumid oma külalisraamatusse.

Tegijate ja nüüd külastajategi rõõmuks leidus inimesi, kes muuseumi üleskutse peale oma sahtlitest salmikud üles otsisid.

“Mis ma neid sirvides tähele panin ja mis ka näituse avamisel tuli hästi esile: kui ma palusin, et kõik avamisel kohal olnud kirjutaksid mõne rea, oli nii vahva, kui üks ja teine tahtis sinna salmiku lõppu kirjutada: “Kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab”,” luges Mustonen ette mõttetera, mille tema koolitüdrukuks olemise ajal 1980ndatel–1990ndatel ilmselt pea iga salmiku viimaselt lehelt leidis.