Ago Andersonile ja Meelis Rämmeldile jääb "Suvitajatest" meelde mõnus atmosfäär

Ago Anderson ja Meelis Rämmeld (pildil koos Maarja Jakobsoniga) filmis "Suvitajad". Foto: Robert Lang

Vestleme näitlejate Ago Andersoni ja Meelis Rämmeldiga nende äsja kinno jõudnud “Suvitajate” filmist ja koduteatris Pärnu Endlas proovisaalis käsil järgmisest lavastusest, kui järsku tõmbab Anderson hõlma alt välja kaks pruunis paberis pakikest. Ja tunnistab, et tal on sõltuvus.

“Näed, ma annan sulle, nuusuta ... Ma just tellisin ja sain need kätte. Kolme tuhande meetri kõrguselt käsitsi korjatud teelehed leotatakse piimas ja kuivatatakse ära. Ma ei olegi nii suur teesõber, aga see on mu lemmiktee maailmas. Sellest jääb sõltuvusse, see on nii hea. See film oli minu jaoks nagu see piimatee Taiwanist,” jagab Anderson muljeid filmi esilinastuselt.

Mõlemad mehed on nähtuga rahul, midagi hingele kripeldama ei jäänud. Tuli välja nagu tuli, mis siin ikka enam pabistada.

“Mul seostub see kodutundega,” söandan pakkuda, kui olen tee ära nuusutanud. “Kas see film tekitab ka siis ...?”

“Jaa, turvalise piimalõhnaga kodutunde, mida ühed tulevad oma, vängema kodulõhnaga korraks lõhkuma linnast. Võib-olla tulevadki kohviga, kohati isegi lahustuvaga – robustsema asjaga.”