Loodusfotograafile avanes põhjanaabrite juures kurb vaatepilt

Põldvarblane härmatise keskel. Foto: Karl Adami

Ma olen juba mitmel aastal arvestanud sellega, et meil ei pruugi tuisukuul lund olla või on seda vähevõitu ning kuna soov on seda valget vaipa pikemalt kui paar päeva nautida, tuleb korraks võtta suund põhja.

Sama moodi nagu eelmistel aastatel, veetsin tänavugi veebruaris mõne päeva Põhja-Soomes Kuusamo ümbruses. Lund on seal tavapäraselt palju, keskmiselt üle poole meetri, kuid pidevalt võimutsev nullilähedane temperatuur ühes tugevate tuulepuhangutega on viinud puudelt sinna kogunenud lume.

Liikuda on sealsel lumisel maastikul räätsade ja matkasuuskadeta seega keeruline ning kui tükkida mõnda sügavamasse metsa, mis võib omajagu aega ja pidevat kaalutlemist nõuda, võtab see paik enamasti vastu vaikusega. Ei ole näha silkamas metskitsi, põtru on vähe ja rebaseid kohtab harva: seda kõike paksu lume tõttu. Ei ole seal sulelistest ka porre, puukoristajaid või pöialpoisse. Salutihased puuduvad Soome metsadest sootuks. See asetab meie talvise, küllaltki linnuvaese aja täiesti uude valgusse.