Galerii ja video ⟩ Minisead klapivad nii muude loomade kui inimesega

Pärnu südalinnast 25 kilomeetri kaugusel Soeva külas Hoburaua talus elab noor pere, kel iga päev toita poolsada suud. Gudrun Kunto ja Marco Tironi peres kasvava viie lapse kõrval nõuavad hoolt ja armastust vutid, kanad, pardid, kalkunid, lambad, kitsed, koerad, kassid, jänesed ja merisead. Aga sellega kirev seltskond ei piirdu, pisikese lauda aedikutes tuhnib kolm Vietnami rippkõhtsiga: poolteiseaastased Berta ja Bruno ja nende novembris ilmavalgust näinud vahetpidamata saba liputav põrsas. 

Kui noor pere aasta eest Ahaste korterist mehe vanavanemate kodu naabrusesse ehitatud majja kolis, olid neil vaid kanad. Ajaga on pereisa loomi-linde juurde toonud. Mitmel korral sõitis ta Eesti teise otsa ühe looma järele, aga tagasi tuli mitmega. Nii juhtus ka minisigadega. Rakverest naasnud mehel oli ühe notsu asemel kaasas kaks.  

Mullu 28. mail nägi ilmavalgust pere viies laps ja samal päeval tõi rõngassaba Berta ilmale oma esimese pesakonna. Paraku ei võtnud loom oma nelja beebit omaks ja ehkki pererahvas lutitas tittesid iga paari tunni tagant, ei jäänud nad ellu. “Ternespiim on ikka nii oluline,” tõdes Kunto. 

Perelemmikud

Pool aastat hiljem ei osanud peres keegi arvata, et koduloomaaed täieneb. Perenaine täheldas küll, et Berta käitumine pole tavaline. “Ta viskas isase pesast välja. Ma mõtlesin, et ta on niisama paks, aga 17. novembril sündis tal üheksa põrsast: kaks tüdrukut ja seitse poissi,” meenutas Konto. Kõige nirum suri. Põrsad õppisid kõndima juba kümne päevaga. Seitse neist on praeguses juba üle Eesti kodudes, viimane notsulaps sõidab tuleval nädalal Tartusse elama. Ehkki Soomest on juba uuritud, ega enam põrsaid tulekul ole, on perel mõttes Bruno kastreerida.

Hoburaua talus elab ühe katuse all kirju seltskond. Foto: Mailiis Ollino

54 looma-lindu: 18 kana, kuus vutti  ja jänest, kolm koera, kitse, merisiga, parti ja muskusparti, kaks kassi, kalkunit ja lammast.

Vietnami rippkõhtsiga ehk minisiga hakati lemmikloomana esmalt pidama Ameerikas pea pool sajandit tagasi. Eestisse jõudsid nad hiljem. Kuni 60kiloseks kasvavad sead sobivad Kunto sõnutsi perelemmikuks ennekõike inimestele, kellele nad meeldivad. “Mul endal algul vaimustust ei olnud. Kui nad tõime, olid nad täielikult metsistunud. Nüüd on emane vana rahu, isane on ikkagi energilisem. Omanik peab arvestama, et emased tahavad rohkem lähedust, silitamist ja sügamist,” arutles perenaine ja muigas, et lastele on Berta oma klemm. 

Küll on minisead perenaise arvates aplad: kui toit on ees, siis söövad kõik ära ja teevad veel tiiru laudas, ehk on kuskil veel miskit ripakil. Lemmikninaesine on neil kaerahelbepuder, helbeid kulub päevas sea kohta ligemale kilo. Heal meelel mugivad nad koera- ja kassikrõbinaid, lammaste ja kanasöötagi. “Kartulit nad ei armasta, kui seda on lisatud, on toit õhtuks alles. Vahel harva närivad kapsast ka,” loetles Konto. “Kõik köögijäätmed lähevad sigade pange. Lapsed teavad, et kui midagi järele jääb, siis kõik läheb notsudele.”

Kaua oodatud

Mitu kodu, kuhu Berta ja Bruno põrsad elama läksid, oli minisiga igatsenud aastakümneid. “Üks mees ütles, et on 18 aastat siga tahtnud. Kui meie kuulutust nägi, tuli kohe kohale,” imestas Konto. Üks põrsastest läks Tartusse naisele, kes oli suisa 30 aastat selle mõttega mänginud.

Kõik tited läksid tubase elu peale. “Pere peab olema valmis ära kannatama haisu, sest oma hädad teeb loom tuppa,” rõhutas Kunto ja lisas, et siga on puhas loom ja oma pessa häda ei tee. “Loll ta ei ole. Ta saab täpselt aru, kes talle süüa toob, ja hoiab seda inimest rohkem. Kindlasti saab ta jutust ka aru.” 

Meie talus ei sööda ühtegi looma ära.

Gudrun Kunto, Hoburaua talu perenaine 

Nagu sigadele ikka meeldib minisigadele väga tuhnida. “Ma ikka naeran, et põldu kündma ise ei peaks. Suvel tegid sopavanne ka hea meelega,” rääkis Kunto ja lisas, et notsude tegemisi on tore jälgida. “Mõnikord istume mehega tunde sigu vaadates.”

Perenaisele meenub lõbus vahejuhtum, mis tegi tuju heaks külla tulnud sõpradelgi. Õues silganud lapsed hüüdsid ühel hetkel, et sead on lahti. Berta saadi kohe lauta tagasi, aga Bruno end kätte ei andnud. “Jooksis mööda põllu äärt, kuni ühte pisikesse aeda “lõksu” jooksis. Eks ta olnud ähmi täis, võõrad ju ka ajasid taga, ise samal ajal filmisid, nii naljakas oli,” meenutas Kunto ja tõdes, et laudahaagid peavad kogu aeg kinni olema, kuna sead proovivad ninaga uksi lahti kangutada.

Mõnikord istume mehega tunde sigu vaadates.

Gudrun Kunto

Hoburaua talus plaanitakse tulevikus avada oma koduloomaaed. Enne tuleb pereisal kõrvalhoone suuremaks ehitada ja hoolealuseidki juurde tuua. Mõttes on jaanalinnud ja laamad. “Mees võtaks mao ka, aga siis mina koliksin minema,” naeris Kunto. Perenaise sõnutsi pole kodukandis teist kohta, kus loomi uudistada. “Lasteaed on siinsamas. Mõte on, et kõik saaksid meie loomi-linde vaatamas käia,” rääkis Kunto, kelle jutu järgi võeti loomad enda laste pärast. “Meie talus ei sööda ühtegi looma ära.”

Pipi naudib kuninglikku elu

Üks Berta ja Bruno põrsastest elab selle aasta algusest Kilksamal Anu Paluoja pere täieõigusliku liikmena elumajas. Astrid Lindgreni raamatu krutskeid täis tegelase järgi nime saanud kolmekuune põssa kablutab mööda elamist võidu koeraga Paradise, keda ta ise mängima kutsub. “Koeraga on nad nagu püks ja perse koos, kogu aeg mängivad,” rõõmustas perenaine.

Paluoja koer ja kolm kassi võtsid Pipi kohe omaks, kuna aastaid Loomapäästegrupis vabatahtlikuna töötanud naise kodust on igasuguseid loomi läbi käinud. “Väike kass ronis kohe sea kõrvale magama,” meenutas Paluoja esimest päeva.

“Kui nägin, et Gudrunil on põrsad, mõtlesin, et miks mitte,” muigas Paluoja. “Algul mõtlesin, et võib-olla kevadel viin isa juurde lauta, saab seal mu lammastega väljas olla, aga no ei, las ta olla toas!”

Paluoja sõnutsi on minisead vahvad ja omamoodi seltsilised ning mõjuvad positiivselt. “Sa ei saa olla õnnetu, kui sul on kodus siga. Neilt on ka palju õppida,” seletas Pärnu laste ja noorte tugikeskuses perevanemana töötav naine, kes keskuse lapsi sageli loomade juurde toob. “Käime minu paari kilomeetri kaugusel elavaid lambaid ja kitsi toitmas ja minu juures kodus ka, lastele meeldib loomadega tegelda.” 

Koeraga on nad nagu püks ja perse koos, kogu aeg mängivad.

Anu Paluoja, Vietnami rippkõhtsea Pipi omanik

Kui Pipi on rahul ja rõõmus, käib ta sabajupp kui propeller, sabaliputus on hea tuju või millegi vastu huvi tundmise märk. Kui aga midagi ei meeldi, pistab siga kisama. Paluoja arvates on Pipi iseloom naiselikult tujukas: talle ei meeldi, kui kiputakse ise pai tegema, sellest soovist eelistab ta ise märku anda. “Ta pole arg-arg, aga tahab rahulikku keskkonda,” selgitas perenaine, kes siga süleloomaks ei harjuta. “Kui ta suureks kasvab, siis ei võta ju 60kilost looma sülle.”

Koer ja siga on kui sukk ja saabas. Foto: Anu Paluoja

Sigadused

Omaniku arvates on siga laisa inimese loom, kes väga palju hoolt ei nõua: tuleb puuri puhastada ja vahel sõrgu värkida. “Aga mõjub teraapilisemalt kui kass või koer,” soovitab kogenud loomapidaja siga just lastega peredele ja neilegi, kes loomade karvaajamist pelgavad. “Ma ei ole täheldanud, et ta karva ajaks.”

Kuni pererahvas on tööl ja koolis, on põssa puuris, kus peamiselt magab. Õhtuti on ta aktiivsem ja kui külla juhtuvad tulema peresõbrad, on ta seltskondlik ja tuleb uudistama. 

Sa ei saa olla õnnetu, kui sul on kodus siga.

Anu Paluoja

Paluoja tõdes, et naljakaid sigadusi juhtub pidevalt, kuna kärssninal on vaja kõike sakutada. “Riiulites juba tõstame asju järjest ülespoole, sest ta ninaga lükkab neid alla. Köögis üritas ta linoleumi allagi piiluda,” loetles ta. 

Paluoja on avastanud end seahääli tegemas. “Kui ta ikka teeb röhh-röhh, siis teed talle vastu röhh-röhh. Koera puhul ma ei ole märganud, et haukuma hakkaksin,” naeris Paluoja ja kinnitas, et sead on targad loomad, kes saavad jutust hästi aru. “Minu arust saab ta aru näiteks keelamisest. Ka on neid võimalik maiuse peale õpetada igasugu trikke tegema, Youtube’is on palju videoid,” kiitis Paluoja, välistamata, et Pipile tulevikus mõne viguri õpetab.