Noore kõne Lisanne Õunapu: Peaksime olema uhked, et esivanemad on meie eest võidelnud

Copy
Pärnu Kuninga tänava põhikooli hommikusel aktusel algklasside õpilastele pidas kõne seitsmendik Lisanne Õunapu.
Pärnu Kuninga tänava põhikooli hommikusel aktusel algklasside õpilastele pidas kõne seitsmendik Lisanne Õunapu. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees

Pärnu Kuninga tänava põhikooli iga-aastasel Eesti Vabariigi sünnipäeva eelsel kõnevõistlusel valiti silmapaistvamate tööde hulka seitsmendiku Lisanne Õunapu kõne. Autor esitas selle tänasel kooli aktusel. 

Kohe on käes 24. veebruar. Mida see meie jaoks tähendab? See kuupäev märgib meie armsa kodumaa sündi, seda, et nüüd tuleks riigilipuke heisata ja perega torti süüa. Paljud tunnevad, et nüüd peaks aja maha võtma ja õndsaid Eesti aegu meenutama.  

Kohati on Eesti Vabariigi aastapäev nii rõõmus ja uhke kui ka natuke kurb päev, arvesse võttes seda, kui palju on meie esivanemad pidanud läbi elama. Elu enne taasiseseisvumist polnud lust ja lillepidu. Eestlased on pidanud üle elama pärisorjuse, Nõukogude okupatsiooni, sõdu ja haigusi väheste lootustega, et küll Eesti lõpuks vabaks saab ja olukord rahuneb.

Oleme rahvana pidanud ennast korduvalt tõestama. Samuti nagu üritab mängija tõestada, et tema ei teinud sohki ja mängis puhaste kaartidega. Meie emakeel ei saanud korralikult areneda. Mitte nii nagu oleks võinud, sest paljud takistused seisid ees. Meie õigused ja kohustused, mis olid pigem selleks, et meid vangis hoida, keelasid Eesti kultuuril areneda.

Kuid vaadakem nüüd tänapäeva! Eesti on juba 105 aastat vabariik olnud. Ei mingit ebavõrdsust, uhket aristokraatlikkust, alavääristamist või tohutuid lahkhelisid. Meil on märgatavalt parem elu, kui see oli kunagi. Peaksime olema uhked, et esivanemad on meie eest võidelnud, et meil oleks parem elada. Peaksime olema uhked, et me ei pea võõra riigi võimu all olema ega nende nõudmisi täitma, vaid saame tänasel päeval ise enda asju otsustada.

Lõppude lõpuks on see meie Eesti riik, meie kodumaa ja sünnipaik, kus oleme üles kasvanud, rääkima, kõndima ja lugema õppinud. Isegi geograafiliselt on see imeline paik, kus elada, koos oma rikkalikult toitva mulla ja kena sinise merega.

Olukord Ukrainas paneb mõtlema, et peaksime iga päev olema tänulikud selle eest, et meil on olemas kodumaa, kust ei pea põgenema. Mõelgem, kuidas meil on tegelikult vedanud, ning olgem tänulikud.

Kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva!

Tagasi üles