/nginx/o/2016/11/11/6066241t1hc0c1.jpg)
/nginx/o/2011/06/20/636820t1h4d51.jpg)
“Kella ei taha osta või?” peatasid mind Tallinnas Coca-Cola Plaza ees kaks vilavate silmadega tõmmut verd meest. “Näe, vaata kui ilus: kuldne ja puha,” libistas neist üks taskust välja kunstnahast rihmaga ja kuldseks võõbatud ajanäitaja.
Asso Puidet: Lähme Hakkame Vaatama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Eee … Ei taha.” “Aga miks?” “No mul juba on üks,” paljastasin oma sõnade kinnitamiseks randme. “A osta ikka,” ei jätnud müügimehed lunimist. “Odavalt saad, palju ilusam kui sinu oma.”
Teine kord, Pärnus Säästumarketist väljudes üritas üks pundunud näolapiga üle keha vappuv mehike mulle kahe euro eest telefoni müüa. Tal olevat nii paha olla, et kui kohe õlut osta ei saa, siis ta vist sureb ära.
“Vabandust, äkki saate anda 50 senti?” kõnetas mind mõni nädal tagasi kodulinnas Comarketi ees teismeline poiss. Šokolaadist jäävat puudu.
“Kas te teate, milline on teie pensionifondi tootlus?” astus ontlik noormees reedel Port Arturi fuajees minu juurde. “Eee … Ei tea ega huvita, eks see 30 aasta pärast selgu.” “Nojah, aga lähme vaatame, ma näitan teile ühte asja,” keeldus noormees “eid” vastusena võtmast.
Järgmised minutid mu elust said täidetud ekraanil vahetuvate värviliste graafikute ning numbritest küllastunud heietusega teemal, kui hea ja usaldusväärne koht LHV pensioni kasvatamiseks on. Ehk ongi, aga ma ei saa usaldada panka, mis otsib kontakti viisil, nagu seda teeb tsüklis alkohoolik, tubakaraha luniv teismeline või kahtlast päritolu kaubaga hangeldav mustlane.