Galerii ⟩ Ülejõe lasteaia mudilased ja vanemad tegid koos. Päriselt

Viimased kuu aega on Pärnu Ülejõe lasteaias olnud harilikust erilisem.

“Dance, dance, dance, with my hands, hands, hands,” laulavad kaks Krõlli rühma poissi Lego-laua taga, ise samal ajal klotsidest puud ja laeva nikerdades. Eesti keelde tõlgituna tunduvad need sõnad veel veidramad: “Tantsi, tantsi, tantsi, minu kätega, kätega, kätega.”

Vanemad, kelle võsukesed on vähegi nutimaailmaga kokku puutunud, on pidanud seda tümpsumuusikat nähtavasti palju kordi kuulma. Just kuulma, mitte kuulama. Ikka ja jälle kaigub see üle elamise nii nagu paljud teisedki moodsad stamplood, telefoni või tahvelarvuti tillukesed kõlarid pekslemas. Need lood jäävad kumisema väikesesse peakesesse ja tahavad sealt välja saada. Siis kuulevad emad-isad neid laule isegi siis, kui lapsel on parasjagu käsil mõni päris mäng.

Nagu Tallinna ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask on tänavu ERRi Novaatorile tõdenud, ongi digimaailm meie igapäevaeluga väga põimunud ja selles ei maksa mingit tonti näha. Küll on tõsiasi, et nutiseadmed võtavad aina enam meie, nii suurte kui väikeste valvsuse. Selle kõrvalt tuleb leida inimlikku tähelepanu enda kõrval olevatele inimestele, eriti pisematele.

Nii istungi ma Pärnu Ülejõe lastaia Krõlli rühmas ühel toolidest, millel väiksemat kasvu täiskasvanudki end koljatina tunnevad.