Veebipolitseinik: Arvatakse, et internetis võib teha asju, mida päris maailmas ei tohi

Varem noorsoopolitseinikuna ametis olnud Karmen Raud on piirkonna veebikonstaabli kohuseid täitnud nüüdseks kaks aastat. Foto: Urmas Luik

Kas sa karjuksid keset Pärnut, kes su sõbrad on, kus sa elad, mitu last sul on, kuhu sa nädalavahetusel sõidad ja palju sul pangakontol raha on? Ilmselt mitte. Aga internetis tihtipeale sellist infot jagatakse. Pärnumaa veebipolitseinik Karmen Raud räägib, kuidas kurikaeltele selline info kasuks on ja millised projektid netikelmidel parasjagu käsil. Juttu tuleb sellestki, miks lapsed TikTokis ropendavad ja solvavad ning miks nad ei julge küberkiusu korral ema või isa poole pöörduda.

Milline näeb välja veebipolitseiniku tööpäev?

Veebipolitseinik on nagu piirkonnapolitseinik veebis: peab olema kursis kõigega, millega tema piirkonnas tegeldakse. Minu tavapärane tööpäev algab sellega, et tutvun kohalike ajalehtedega, sotsiaalmeediagruppides toimuvaga ja inimeste pöördumistega.

Kui tihti satute sotsiaalmeedias politsei sekkumist vajavatele postitustele?

Kui inimesed näiteks kurdavad, et piirkonnas liigub ringi mingi võõras auto, edastan selle info piirkonnapolitseinikule. Minu ülesanne on infovahetus inimeste ning politseinike ja uurijate vahel. Mina olen politsei silmadeks veebis.

Olete politseinik veebis, mitte ainult veebiasjadega tegelev korrakaitsja.

Nii ongi – minu poole ei pea pöörduma üksnes veebis korda saadetud pahategude pärast. Minu poole ongi pöördutud näiteks kestvate muredega, perevägivallaga. Minuga on ühendust võtnud ka inimene, kellel on enesetapumõtted.

Kuidas käitusite, kui inimene avaldas teile, et soovib endalt elu võtta?

Kuulasin ta ära, tegin selgeks, kus ta on, kas temaga on kõik hetkel hästi, mida ta teeb. See oli päris juhtum.