Viru rindel taganeva 1. diviisi staabiülem alampolkovnik J. Rink kirjutas üldjuhile polkovnik J. Laidonerile: „Me oleme agoonias ja meie jõud võrdub nulliga.“ Kolm päeva enne jõule hüljati Tartu ja linnas algasid rüüstamised. Laidoneri silmades märgati ärevust.
(Olgu öeldud, et palju uut selle sõja kohta leidub ajaloodoktorant Reigo Rosenthali, Laidoneri seltsi tegevjuhi vastilmunud monograafias „Laidoner – väejuht“.)
Eelkirjeldatut arvesse võttes tundub lausa ime, et kohe pärast kolmekuningapäeva 1919 toimus sõjas täielik murrang. Sõjavanker pandi veerema tagasi itta ja lõunasse endisest veel suurema kiirusega.
Appi olid tulnud inglased ja soomlased, nende saabumisel oli suur mõju, nad sisendasid usku. Briti relvaabi ja toetus merelt oli väga oluline.
Kokkuhoidmiskunsti on väga vaja
Ülemjuhataja Laidoneri üks põhimõtteid oli: kui võidelda tuleb põldudel, on parem teha seda vaenlase, mitte oma põllul. Nii viis ta sõjategevuse Eesti piiride taha. 25. mail üheksa aastakümmet tagasi heisati sinimustvalge lipp Pihkva kohale.
Jaanilaupäeval möödub 90 aastat legendaarsest Võnnu lahingust, millest on saanud alguse võidupüha. Muide, Võnnu pole mingi „endine“ eestikeelne kohanimi, nagu ajakirjanduses on kiputud kinnitama. Niisama „endised“ on Pihkva, Riia ja Heinaste.
Tänavune võidupüha paraad toimub koos Läti vägedega Võnnus!
Kuidas ikkagi sai Vabadussõja ime võimalikuks? Ime, mis sikutas soost välja Lätigi riigi ja aitas kaasa Leedu taassünnile? Nii suured üksteise kirujad kui eestlased ka pole, oli võidu pant hämmastav üksmeel. See oli tõepoolest vabaduse, mitte kodusõda.