Aasta pärast pühitsetakse Eestis Tartu rahulepingu 90 aasta juubelit. Mõni ehk küsib, kas majanduslikult keerulisel ajal on nii väga vaja mõtelda „pühitsemisele“. Ent Eesti on oma pikas ajaloos kogenud hoopis raskemaid aegu. Ja just raskel ajal on hea mitte unustada „püha“ mõistet. Ei maksa unustada sedagi, et rahulepingu allakirjutamisel nimetas Jaan Poska seda hetke Eesti ajaloo suurimaks. (Tema selja taga seisis vaimusilmas kindral Laidoner 100 000 Eesti mõõga ja täägiga.)
Sõjale vahetult järgnenud aastail oli rahva meeltes hoopis 3. jaanuar, mil kell 10.30 jäid seisma isegi rongid, autodest, hobuveokeist ja jalakäijaist rääkimata. See oli relvarahu austamine. Lein oli alles värske.
Kirikukellad helisesid, et mälestada 2121 Eesti sõjameest, kes olid langenud lahinguväljal. Ja haavadesse-haigustesse surnud 2058 inimese mälestuseks ning nende paari tuhande mälestuseks, kes olid kas küüditatud, teadmata kadunud või mõrvatud. Ühtekokku kaotas Eesti Vabadussõjas peaaegu 7000 inimest, mis on kaks korda suurem hulk, kui arvati pärast Vabadussõda.
Viimane Eesti Vabadussõjas võidelnud mees lahkus meie hulgast 2006. aastal ja tundub, et elav side selle sõjaga peaks olema katkenud. Ent veel mitte päris. Viimsis, kindral Laidoneri kunagise kodu läheduses elab 97aastane Rein Randveer, Laidoneri seltsi ja Laidoneri muuseumi asutaja. Ta võib jutustada, kuidas tema isatalu põldudel Viljandimaal Kärstnas pandi Punaarmee edasitung seisma: sinnamaani, ei sammugi kaugemale.
Eesti Vabadussõda võib mõnele tunduda niisama kauge ja ebamäärane kui Põhjasõda või Liivi sõda, ent selle sõja mõju meie tänapäevale on siiski otsesem, kui oskame arvata. Selle sõja võiduta ei hoiaks lugeja täna sõrmede vahel eestikeelset Pärnu Postimeest, kui piirduda ühe täiesti ilmse näitega. Vabadussõjast väljunud eesti rahvas oli hoopis teisest puust kui sellesse sõtta läinud eesti rahvas. Maarahvast oli saanud riigirahvas, peremees oma maal.
Niisiis, 3. jaanuaril 2010 kell 10.30 kostavad kirikukellad loodetavasti senisest kirkamalt mälestushetkeliste kõrvu.
Usutavasti valmib selleks ajaks riigi mälestusmärk number üks - Vabadussõja võidusammas, mida on kaua oodatud ja millele on esitatud nii kõrgeid nõudmisi, et selle teostumine võinuks lükkuda kümnendi või mitme kaupa veel kaugemasse tulevikku.
Relvarahu meelespidamisse on ajakirjanduses mõne aasta eest suhtutud üsna skeptiliselt, ennustades, et see tava sureb oma loomulikku surma.
Paljud eestlased on aga igal aastal novembri esimesel poolel märganud brittide kuuerevääril punast mooniõit.
Relvarahu Esimese ilmasõja läänerindel hakkas kehtima 11. novembril 1918. Pole märkigi sellest, et inglased loobuksid oma mooniõiest. Kui palju on Eestis neid, kes arvavad, et inglise mälu on parem eesti omast?
Eesti riigi väljakuulutamine 23. ja 24. veebruaril 1918 oli kahtlemata meeleheitlik samm. Ja kui Saksa okupatsiooni varisedes algas sõda verisulis riigi pärast, hoiatasid paljud elutargad eesti taadid: „On poisikeste värk minna sõtta suure Venemaa vastu!“
Need „poisikesed“ olid muidugi üliõpilased ja gümnasistid, kes seisid oma isade ja vanaisade õlgadel ning nägid seetõttu kaugemale - silmapiiri taha. Nemad nägid seda, millest eelmisel sajandil oli unistanud suur luuletaja Juhan Liiv: „Aga ükskord on Eesti riik!“
Vanemal ja keskmisel põlvkonnal oli sõja õnnetuil algusnädalail kahtlusi kuhjaga: kui ühelt poolt suudeti mobiliseerituid rindele saata, siis teisest otsast pandi väerinnalt jooksu.
Sõjavanker veeres hirmuäratava kiirusega idast läände ja lõunast põhja.
Viru rindel taganeva 1. diviisi staabiülem alampolkovnik J. Rink kirjutas üldjuhile polkovnik J. Laidonerile: „Me oleme agoonias ja meie jõud võrdub nulliga.“ Kolm päeva enne jõule hüljati Tartu ja linnas algasid rüüstamised. Laidoneri silmades märgati ärevust.
(Olgu öeldud, et palju uut selle sõja kohta leidub ajaloodoktorant Reigo Rosenthali, Laidoneri seltsi tegevjuhi vastilmunud monograafias „Laidoner – väejuht“.)
Eelkirjeldatut arvesse võttes tundub lausa ime, et kohe pärast kolmekuningapäeva 1919 toimus sõjas täielik murrang. Sõjavanker pandi veerema tagasi itta ja lõunasse endisest veel suurema kiirusega.
Appi olid tulnud inglased ja soomlased, nende saabumisel oli suur mõju, nad sisendasid usku. Briti relvaabi ja toetus merelt oli väga oluline.
Ülemjuhataja Laidoneri üks põhimõtteid oli: kui võidelda tuleb põldudel, on parem teha seda vaenlase, mitte oma põllul. Nii viis ta sõjategevuse Eesti piiride taha. 25. mail üheksa aastakümmet tagasi heisati sinimustvalge lipp Pihkva kohale.
Jaanilaupäeval möödub 90 aastat legendaarsest Võnnu lahingust, millest on saanud alguse võidupüha. Muide, Võnnu pole mingi „endine“ eestikeelne kohanimi, nagu ajakirjanduses on kiputud kinnitama. Niisama „endised“ on Pihkva, Riia ja Heinaste.
Tänavune võidupüha paraad toimub koos Läti vägedega Võnnus!
Kuidas ikkagi sai Vabadussõja ime võimalikuks? Ime, mis sikutas soost välja Lätigi riigi ja aitas kaasa Leedu taassünnile? Nii suured üksteise kirujad kui eestlased ka pole, oli võidu pant hämmastav üksmeel. See oli tõepoolest vabaduse, mitte kodusõda.
Soomes ja Lätis oli rahvas lõhki. Meilgi tuli rinde tagalas vaenlast abistavaid eesti enamlasi maha lasta ja eestlasi sõdis muidugi vastaspoolel.
Ülemjuhataja Laidoneril tuli keset sõda mõne sotsiaaldemokraadist kohaliku tegelasega vägikaigast vedada. Ent need asjad jäid talutavuse raamidesse.
Nii vasak- kui parempoolsed taipasid: nad ajavad kõigest hoolimata ühist Eesti asja, sinimustvalge lipu all.
Minu meelest on üsna sümboolne, et kindral Laidoneri ja Eesti lipu 125 aasta juubel on ühel ja samal ehk alanud aastal. 12. veebruaril möödub 125 aastat Eesti suurima väejuhi sünnist. 4. juunil on kogu maa lipuehtes. Pärnu Rüütli platsile tuuakse 125 sinimustvalget.
Tajugem siis meie ühtsust! Meil võib seda omaaegset kokkuhoidmise kunsti praegu ja tulevikus vaja minna.
