Tegu oli lugudega elust enesest, kus publik sai etenduses kaasa teha mängides, andes arutleda oma teema või pakkudes lahendusi.
“See nõuab publikult ettevalmistust, et nad on valmis oma naabriga arutlema või lavale tulema. Mitte kõik ei pea seda tegema, kuigi meie teatris on selline vorm,” tutvustas korraldaja MTÜ Ajumängude juht Heili Vaus-Tamm. Ta lisas, et see on kõigile neile, kes tunnevad huvi enesehariduse vastu.
“Minu kutsele tulla osalusteatrisse sain kord vastuseks, et “mul pole vaimse tervisega midagi lahti!”,” meenutas Vaus-Tamm.
Tavateatrist me ei pruugi saada sellist kogemust, mis meid ennast otseselt puudutaks. See on nagu psühholoogi juurde minek, mille puhul vanasti arvati, et sinna on parem mitte minna ja end nende teemadega mitte siduda. Tänapäeva noored neid komplekse ei põe ja käivad osalusteatris klasside kaupa.
“Meil kõigil on mingid probleemid ja see on normaalne, et nendega tegeleme. Kui me jala ära lööme, me ju ei varja seda, kui aga on hingeprobleem, miks peab selle kohe teki alla peitma?” avaldas Vaus-Tamm imestust. Tema jutu järgi on osalusteater huvitav teekond, teaduse, kunsti ja muude elualade ühendamine.