Arvustus Lihtne ja selge nagu Finlandia viin: timmitud kommetel pole selles kultuuris kohta

Ille Rohtlaan
, Vabakutseline arvustaja
Copy
Soome uusdramaturgia järjekindla lavastamisega on Vihmar loonud otsekui omamoodi kaitseala kultuurile ja tegelastele, kes hakkavad vaikselt välja surema.
Soome uusdramaturgia järjekindla lavastamisega on Vihmar loonud otsekui omamoodi kaitseala kultuurile ja tegelastele, kes hakkavad vaikselt välja surema. Foto: Siim Vahur/Endla Teater

Endlas äsja esietendunud lavastus “15 meetrit vasakule” kujutab müügimees Eino Hiekka reisi Saksamaale ja tagasi. Laevareisiga algav teekond kannab tegelasi oma rahulikus voolusängis, kus ühel pool absurd, teisal must huumor, lainetuste harjal aga saab nähtavaks eheda inimlikkuse kvintessents.

Lavastuse autor Antti Tuuri on Soomes tuntud ja tunnustatud kirjanik. Ta on olnud äärmiselt viljakas, Soome kirjanduskriitika on nimetanud tema loomingut põnevaks ja tema tekstides leiduvat huumorit tõsise näoga huumoriks: midagi justkui otse ei juhtu ega midagi lahendata. Kirjanik ise aga jääb igas olukorras rangelt erapooletuks: hinnanguid ei anna, kohut ei mõista.

See hoiak on ehk ka põhjus, miks Ingomar Vihmar Antti Tuuri näidendeid varemgi lavastada on võtnud.

Soome uusdramaturgia järjekindla lavastamisega on Vihmar loonud otsekui omamoodi kaitseala kultuurile ja tegelastele, kes hakkavad vaikselt välja surema: parimas eas lihtsa elu võlu- ja valutunnetusega mehed-naised, kes elavad täiel rinnal igas oma elu hetkes ja kelle elutõde selgineb sageli veinis-viinas-õlles.

Tagasi üles